Kui valitsus istub mitu päeva Vihulas 17 500€ eest, et lahendada eelarve- ja majandusprobleeme ning suureks ideeks on limonaadi- ja automaks, siis majandusprobleemidest arusaamises on Reformierakond jäänud 90ndatesse ja ammu enam ei adu olukorra tõsidust.
Esiteks on oravad olnud sõgedad oma kõige kallima valimislubadusega ehk “maksuküüru” kaotamisega, mille hinnalipik on ca 500 miljonit eurot. Kui nad vähegi suudaksid kasutada mõtlemisorganit, siis sellest ideest loobumisega kaoks ka osa murest eelarvetasakaalu pärast.
Teiseks haiglane fetiš eelarvetasakaalu pärast ajal, kui inflatsioon sööb laene ning Eesti võlakoormus on EL-i madalaim. See ei tähenda kuidagi, et Eesti peaks laenama jooksvate kulude katteks nagu õpetajate palgad või pensionid, kuid laenude eest suurinvesteeringute tegemine või kaitsevõime tugevdamine on ainuõige.
Kolmandaks aga oravapartei arusaamine, et maksude tõstmine ja uute maksude kehtestamine ei tõsta üldist maksukoormust, tekitab migreeni (seda väitis Kallas viimasel valitsuse pressikonverentsil).
“Ceterum senseo, Kaja Kallas abdicare debet!”
/Jaak Madison/
