Avaleht Arvamus Harri Kingo > Tavaline darvinism

Harri Kingo > Tavaline darvinism

Tekkis pisike mõttevahetus ühe seksuaalsuhete suhtes üldjoontes tolerantse inimesega. Ta nimelt andis mulle teada, et ka homoseksuaal võib olla tore inimene. Vaatamata sellise “argumendi” totrusele võtsin ma ennast kokku ja vastasin umbes selliselt:
—-
Keegi polegi väitnud, et homoseksuaal ei võiks olla tore inimene. See mõte tuli siia teie peast. Mitte minult.
Ka pime, ühe jalaga, kurt, vaegnägija, hasartmängur, südamepuudulikkusega, vähki põdev, kleptomaan, anorektik, buliimik, keegi kõrges vanuses vanur, kes on palju võimetum kõiges kui oma nooruses… mistahes puudega inimene – üldisemalt: väetim inimene võib olla väga-väga tore inimene. See aga ei muuda ära tema puuet ega tee tema puuet normaalsuseks.
Et keegi on väetim, see ütleb otse: ta vajab oma elus enam abistamist ja hoolimist kui noored, terved, tugevad, kes hästi hakkama saavad. Sama homoseksuaalidega – nende elu selles maailmas on raskem kui tavalistel, normaalse seksuaalsusega inimestel. Ka nemad vajavad oma raskemas ja keerulisemas elus enam hoolt ja abi.
Aga see pole normaalsete süü, et homoseksuaalide elu on sotsiaalses keskkonnas raskem. See on looduse enese poolt normaalsetesse inimestesse pandud suhtumine, seda otse instinkti tasandil. Inimesed hoiduvad instinktiivselt eemale ja eraldi olema neist, kes on mingi puudega ja ilmselgelt teistsugused – see on puhas evolutsioonist enesest tulenev instinkt eelistada terveid.
Ei võeta ju naisi ega minda mehele sellisega, kes pole kehaliselt, mentaalselt ja moraalselt omadega päris korras. Valitakse ikka enda jaoks nii füüsiliselt, intellektuaalselt kui moraalselt parimatest parim – ja lausa armutakse.
Et see parimast parima otsimine ja valik ja armumine on loodusest enesest – kes seda eitaks? Samavõrd on loodusest enesest enesest tulenev sama mündi teine pool – nö. mitteparimate ja mittesobivate suht julm oma elust eemale jätmine – kes sedagi eitaks?
Tavaline darvinism. Suurt erinevust ja puuet peljatakse. Pärast 2. maailmasõda peitis näiteks nõukogude võim kõik raskelt haavatud ja rängalt sandistatud võitlejad kinnistesse invaliidide kodudesse. Silma alt ära kusagile ääremaale. Polnud loota, et rahvas neid sandistatud inimesi nende raskete puuete pärast lausa eriliselt armastama hakkab.
Analoogia veidi teisest ooperist. On inimesi, kes on kokku puutunud ufodega. Ja selliste inimeste esmane reaktsioon on hirm, otse paanika ja nende võõraste ja teistsuguste olendite selle läbi äge eitamie. Huvitav on aga teada, et samasugust hirmu ja vastumeelsust tunnevad ufod meie – inimestega kohtudes. Me oleme nende vaatepunktist ju neist väga erinevad, lausa ebanormaalsed, nagu nemad meiegi jaoks.
Ju see on looduse enda üldine reegel, et teistsuguseid tõrjutakse. On sama ka meiega meie tavaelus. Meenutage kasvõi Kitzbergi “Libahunti” ja sama pealkirjaga filmi.
Kui tore või ebameeldiv inimene keegi on, see on täiesti muu teema.
—-
Selline vastus mu vestluskaaslasele. Mõne rea siin lisasin, tõsi. Kes tahab hr. Darwiniga vaielda – palun. Mina siin teema all ei vaidle.

Exit mobile version