Äsjane viimane pralle Eesti Majas, imeliku nimega, oleks võinud ikka emakeelne olla, kasvõi Viimane Plahvatus, tõi siin ajalehes sellest lugedes, ise kohale ei läinud, pidasin pidu hoopis peiedeks, ohtralt esile mälestusi.
Nende hulgas aegu, kui Lembitu Nuiamehed, vanemskaudid, korraldasid Tallinna Festivali. Raudhabemed lõid samuti kaasa, ka lipkonna lelled (isad) baaris, seal kus vaja. Lembitu sõtsed (emad) hoolitsesid köögi eest, Hilja Jukkum oli peakokk. Iga saal oli hilistundideni puupüsti täis, rääkimata Musta Kassi kõrtsist. Suures saalis esinesid muidugi meie tuntud ansamblid, solistid, rahvatantsijad.
Aga oli teisi esinejaid väiksemates saalides, kes nime ei olnud teinud. Jaak Järve eestvedamisel lõime oma laulugrupi. Jaak oli eeslaulja, esimest kitarri – akustilist – mängis Alar Allas, teist kidrat väntsutas allakirjutanu. Hollandlane Rob van Nood toetas bassil. Laulsime ühel häälel, mõnele laulule sepitsesime küll lõppakordiks trioole. Keskendusime tuttavale, sellele mida ka laagris oli lauldud, materjal oli jubagi peas, ei pidanud sõnu õppima.
Kava näiteid: Kõik maailma uhked roosid. Mats alati on tubli mees (oi kuidas selle refrääni sai pikaks venitatud!) Heeringa laul. Viljandi paadimees. Ma vaatan paadist kiikriga. Ja nii edasi. Selles vaimus sai lustakalt lauldud, publikule paistis meeldivat, kuulajaid jagus nii, et seisti keskmise saali, hiljem pärast remonti kristallsaali nime saanud seinte ääres, lauad „kik rahvid” täis. Repertuaari kuulus ka üks omaloominguline, pisut kummaline pala, noormehed uhkustasid, et nad on karu visiitkaardid, selliseid, mida metsast võib leida, meie hinnatud juhi Jämesääre õpetatud sõna. Jaagul on ikka laulu sõnad peas, värskendas mälu hiljuti, kui kirikus kohtasime.
Valisime ansambli nimeks mitte selle karu kingituse, kuigi kiusatus oli suur, aga ajad olid teised. Kuna mängisime ka bluusi, jubelihtne muusikaline vorm, mitte kurb sugugi, aga tihti olid sõnad selliseid isegi, kui akordid olid jõudsad ja julged, oli Umbluu loomulik. Mitte selles definitsioonis, et ulguv verine sääreluu, selle, kes õnnetu lõpu leidis, vaid hoopis segaduse suunas.
Umbluuks ju nimetatakse nii märatsevat sonimist kui ka inimest, kes nii käitub. Tollal oli käigus sõna jahe, tõlgitud muidugi inglise keelest, kirjeldamaks midagi, mis oli hea, pop, üle keskmise. Kas skaudivennad laval just nii olid, aga mälestused ütlevad, et siinapoole pürgisime. Kui mitte jaheda, siis ikka külma kõhuga. Eriti, kui sarved olid soojad, mis ka juhtus pärast esinemist. Mitte oma hända tõsta, aga vahel saavutasime selliseid hetkeid, põgusaid momente.
Jaagu lava valdamine, persoon oli nii loomulik ja kütkestav. Tugev talupoiss, jõulise kerega, hea häälega utsitas ta ka ühislaule, mis kutset ei pidanud kordama. Saal lausa rõkkas. Ei me kellegi rollingud olnud, aga nalja sai, hea tuju valitses. Saladuseks oli vist see, et nautisime laval olekut, laulmist, meeldiv oli näha, kuidas kuulajad andsid tähelepanu esinemisele. Ning laulude valik, peale mõne ballaadi oli ikka kaasakutsuv, energiline. Täpselt nii nagu Kotkajärvel või Lakewoodis laagris, suurlõketel.
Alar on aastaid juba kodumaal elanud, pendeldab Saaremaa ja pealinna vahet. Käib ka vahel siin külas, kui viimati nägime meenutasime, kuidas ta kodus harjutasime. Pidi ikka klapp olema, kaks pillimeest pidid üht-teist jälgima, eriti, kui oli vahemäng. Selleks, et Jaagu häälepaelad saaksid puhata. Ime, et ta ennast kähedaks ei laulnud.
Kaalusime küll lindistamist, aga nii head me küll ei olnud. Oma huvides oleks võinud seda aga teha, kahju, et mõte teoks ei saanud. Siiski, on olemas väga head mälestused sellest, kuidas skaudipoisid, nagu laulusõnadki ütlevad võtsid südamesse otsuse, et täna öösel naudin elu. Vallatledes (sinuga). Olid alles ajad, Eesti Maja rahvast täis, lust, laul ja muidugi hapukapsad, vorstid, õlled kõigil ees. Hea, et nii oli, hea, et ikka meeles.
TÕNU NAELAPEA
