Me ju kõik teame, et õiguskantsler on üks globalistide George Sorose ja Mark Malloch Browni Venetsueelast pärit e-hääletuse maaletoojaid ja PÕS ära kommenteerijaid 2004 aastal! Kogu meeskond Eestis on komplekteeritud nii, et e-valimistega ei saaks midagi juhtuda ja valitud seltskond on “laulatatud” Eesti mõistes igavesti võimule. Poliitikauuringute Keskus Praxis elik SALK teostab järelvavet, et kõik toimiks, sealt algavad ka kõik manipulatsioonid. Salastatud ja ära peidetud riigieelarve ridadelt muutub maksumaksja raha nagu võluväel avatud fondide ja sellega seotud mtü-de rahaks jne.
Loe lisaks:
Märt Põder:
Ütlen kohe alguseks ära, et e-hääletamise tulemused on võltsitud ja selles ei ole kahtlust!
Minu isiklikku e-häält ei loetud korrektselt kokku, vaid kuulutati selle pähe kehtetuks sedeliks eksperimentaane e-hääl konteinerist, mille edastasin pärast e-hääletuse lõppu. Seda isegi ei salatud.
Ka kinnitati, et loeti kokku 312 181 e-häält, mis ei vastanud RKVS ja VVK ametlikele vorminõuetele, st neil puudus korrektne piirkonnakood ja nõuetekohane digiallkiri. Ühesõnaga loeti e-häälte pähe kokku kehtetud sedelid. Kas see võib peita ka muid manipulatsioone, seda võivad vandenõuteoreetikud nüüd arutada — sest mul ega kellelgi teisel ei olnud vaatlejana võimalik seda kuidagi kontrollida!
Tagatipuks ei toimunud e-häälte korduslugemist, vaid see toimus mh ametliku raporti järgi vaid osaliselt. Tegelikult ei viidud ka esimest lugemist tervikuna läbi vaatlejate pilgu all, vaid korduvhäälte ja vigaste konteinerite eemaldamine viidi läbi enne valimisjaoskondade sulgemist pühapäeval kl 15, kuigi seaduse järgi pidi lugemine algama kl 20.
See tähendab siis ilmselt, et 2023. aasta Riigikogu valimiste e-hääli pole siiani seaduse nõuetele vastavalt kokku loetud? Enam pole võimalik seda viga ka parandada, sest e-hääled 12. mail hävitati hoolimata protestidest!
Õiguskantsler Ülle Madise käis Riigikogus vastamas EKRE arupärimisele e-hääletuse õigusselguse teemal ja kinnitas, et tema *arvates* on e-hääletus tänapäeval igal juhul põhiseaduspärane. Aga keda huvitab Ülle Madise arvamus, kui põhiseaduspära on juba 2005. aastast küsimuse alla seatud, aga seda pole kunagi tervikuna analüüsinud ei õiguskantsler ise ega ka Riigikohus? Seejuures kinnitas sel aastal oma eriarvamuses Riigikohtu esimees Villu Kõve, et e-hääletuse põhiseaduspära vajab hindamist ning selle hindamise võiks algatada just õiguskantsler.
Õiguskantsler teatas Postimehe vahendusel sellele vastuseks, et ei kavatse põhiseaduspära hindamist algatada ning kinnitas seda nüüd uuesti ka Riigikogus. Vandenõuteoreetikud mõistagi teavad, et Ülle Madise oli e-hääletuse väljatöötamisel põhiseaduskomisjoni nõunik ning on kirjutanud selle õiguslikest küsimustest mitmeid arvamus- ja teadusartikleid nii enne kui pärast e-hääletuse käivitamist. Kuigi ta 2000ndatel ilmselt tegutses küll vanemate kolleegide juhendamisel, siiski võib e-hääletust pidada vähemalt formaal-juriidiliselt tema “õiguslikuks lapsukeseks”.
Saan aru, et KrMS §71 järgi võib õigusasjades keelduda inkrimineerimast alanejat või ülenejat sugulast, aga teistpidi on õiguskantsler seotud ka oma ametivandega. Sellega on Ülle Madise lubanud “täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet teda kohustab” ja põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine on üks õiguskantsleri kohustusi ning ühtlasi privileege.
Pakkusin juba 2019. aastal õiguskantsler Ülle Madisele võimalust seda teha. Tegelikult tundus mul olevat selleks õiguskantsleriga isegi kokkulepe, sest ta ise julgustas mind pöörduma nii vaadeldavuse küsimuses, mida olime Saksamaa konstitutsioonikohtu otsuse valguses arutanud, kui ka muudes põhiseaduspära küsimustes nagu salajasus, millega seoses siiani on õhus OSCE 2019. aasta vaatlusmissiooni etteheide, et e-hääletus ei vasta meie endi seadustele ega ka rahvusvahelistele standarditele.
Ülle Madise vastas mulle õiguslikus mõttes mitte-vastusega, milles rääkis põhiseaduspära asemel hoopis e-hääletuse “usaldusväärsusest” — ning on jäänud sellest rääkima siiani. Aga e-hääletuse *usaldusväärsus* ei ole sama asi, mis e-hääletuse põhiseaduslikkus. Tegelikult ei kuulu millegi usaldusväärsuse hindamine ülepea õiguskantsleri ülesannete hulka. Mida teab üldse õigusteadlane Ülle Madise usaldusest? See on vähemalt sama keeruline mõiste nagu armastus — usaldus tekib, kui selleks on põhjust, kui see on pidanud ajaproovile vastu, usaldama ei saa sundida. Kui keegi püüab usaldust või armastust jõuvõtetega välja nõuda, läheb igal vähegi mõistlikul inimesel ohutuluke põlema.
Hoolimata RVT, VVK, RIA, AEF, eri valitsuste jpt pingutustest pole maarahvas lasknud end sundida e-hääletust armastama. Uuendusliku hääletusviisi usalduskõver on jätkuvalt polariseerunud nagu see oli 20 aastat tagasi. Üks hirmsuure usalduskoormaga auto sõidab ringi mööda maad ja otsib hoovi, kuhu seda kallutada. Miks küll ei taha inimesed enda õlule e-hääletuse usalduskoormat ja missuguses teeäärses võpsikus see koorem lõpetab?
