/17 May 2019/
Võib küsida, et miks see VEB-fondi teema jälle üles tõsta? Aga põhjus on selles, et Siim Kallas on Harju-Raplamaal Reformierakonna teine number, kes teatas talle omase aplombiga, et „läheb“ Viimsi vallavanema kohalt tööle Riigikogusse. Kas pole ülbe?
Viimsist enam midagi võtta pole: erakond sai Leedolt 45 000 eurot „sponsorraha“ ja Tuule Liinid OÜ Prangli saare liinil opereerimise. Vald rentis Viimsi Marketilt raamatukogule 2700 m² suuruse pinna, millelt maksab 10 aasta jooksul renti 3,3 miljonit eurot. Summa eest saaks ehitada valla omanduses oleva hoone! Kas rendile¬andja peab meeles ka vallavanemat ja parteid?
VEB-fondi teemal on palju müra, aga kahjuks ei vaevuta lugema Toomas Kümmeli raamatut “VEB-fond”. Infot, mis seal on avaldatud, seda KAPO ei saa salastada!
VEB-kontode külmumise põhjus pole NSVL-i välisvõlg, vaid Eesti NSVL-sisene valuutavõlg
Eesti ettevõtted olid aastatel 1989-90 saanud VEB-i vahendusel Skandinaavia pankadest valuutas ¬laenu. Eesti Pank alustas 22.01.1990 Toompea lossi kolmes toas. Aasta hiljem 23.01.1991 võttis Eesti Pank üle VEBi Tallinna osakonna ja muudeti tütarpangaks Põhja-Eesti Aktsia Pank (PEAP, hiljem lihtsalt PEP). Sõlmitud kokkuleppega Eesti Pank garanteeris VEBist valuutalaene saanud ettevõtete tagasimaksed. Seda pidi teadma ka nõukogu liige Kallas. Eesti ettevõtetel polnud kontosid VEB-s, üksnes PEAP-l ja UBB-l olid valuutamaksete kontod.
Kuni Eesti panga president oli Rein Otsason, laekusid ettevõtete laenumaksed korralikult. Kuid pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui presidendiks sai Kallas, otsustas ta koos direktoritega teha VEBile rehepappi, et laene tagasi ei maksa! Aga Eesti Pank oli VEB-i valuutalaenud garanteerinud.
Kui enamiku ettevõtjate valuutavood käisid endiselt läbi Moskva, oli aja küsimus, mil Eesti majandusel (mis arveldas VEBi kaudu) keeratakse valuuta¬vood kinni… NSV Liidus ja Venemaal valitsesid 1991-1993 järjest segasemad ajad. Miks Eesti Pank ei hakanud arvlema otse välismaailmaga? Nagu tegi Tartu Kommertspank (edaspidi TKP)? Ega Jeltsini juhitud Venemaa polnud Eesti suhtes kohe pahatahtlik.
Kokku variseva NSVLi välismajanduspank (VEB) pidigi valuutast tühjaks jooksma ja viis kuud oli Eestil aega viia ettevõtete arvlemine otse välismaaga. Nagu tegi TKP (ja veidi hiljem TKP Tallinna harupangana alustanud Hansapank). 1990. aastate algul klientide võitmisel mängis Hansapanga valimisel firma pangaks olulist rolli, et välismaised maksed liikusid kiirelt.
Kui iseseisvuv Venemaa Föderatsioon võttis üleliidulise välismajanduspanga üle, taastati algul väljamaksed Venemaa residentidele. Eesti kahe panga kontode lahti külmutamiseks sooviti riikide vahelist kokkulepet. Eesti ettevõtete valuutalaenude maksed polnud viis kuud laekunud, aga VEB pidi neid Skandinaavia pankadele edasi maksma. Samuti oli Savisaare valitsus võlgu valuutamakseid. Nõudeid kattis sel hetkel PEAP ja UBB klintide valuutad VEBi kontodel. Miks hoida ettevõtete valuutasid VEBis? Võinuks pöörata Eesti panganduse läände ja arveldada otse välismaaga. Majanduse reegel: kõiki mune ei hoita ühes korvis.
Kallas vaikis probleemi aastaks maha, ilmselt kartis oma kohta kaotada, sest Savisaar oli eelistanud keskpanga presidendiks TKP nõukogu esimeest Ants Veetõusmet. TKP arveldas otse. Rein Kaarepere rääkis meedias oma tööpäevast nii, et võttis hommikul oma kabinetis vastu 3-4 Euroopa suurpanga esindajat ja pärastlõunal olid järjekorras veel kaks, üks neist Deutsche Bank.
Mõelge nüüd ise: on olukord, kus oled suure jama kokku keeranud. Rahvas ootas juba 1991. aasta jõuluks rahareformi. Aga suur osa riigi pangandusest seisab külmunult Moskvas. Eesti rahandust pole otse arvlema suunatud ja iga päevaga ettevõtete valuutade summad külmunud kontodel kasvavad. Pahased ettevõtjad helistavad: “Välispartner on kauba eest ammu tasunud, kuid firma arvele pole mitu kuud midagi laekunud!”. Lõpuks kasvas VEB-i seisma jäänud valuutade kogusumma viis korda suuremaks, kui see oli jaanuaris 1992!
Ühel päeval lähed IMFi teatama, et soovid Eestis (kaoses oleva kurjuse impeeriumi poolt okupeeritud osas) teha rahareformi. IMF pärib, mis seisus Eesti rahanduse iseseisvumine on. Vastus: arvlemine käib nii Moskva kui Skandinaaviaga, kuid kuna suurem osa kaubanduspartnerid on idas … suures osas läbi Moskva. Loomulikult soovitab IMF rahareformi mitte teha, kuid murtud mees otsustab ikkagi teha, sest rahvas juba valjuhäälselt nõuab. EP oksjonitel, kus said osaleda Asid, aetakse valuutade kursid üle võlli kõrgeks, sest rahareformi kohta pole infot. Arvatakse, et midagi ei vahetata kroonideks. Toona Euroopa vabamail turul Poolas oli rubla läbi zloti konverteeritav kuni kaks korda soodsamalt. Vahetult enne rahareformi tegi Tiit Vähi valitsus otsuse õpetajate palk kahekordistada. See oli signaaliks, et kurss rubladele saab olema madal.
Eesti Pank teeb otsuse: 8 EEK = 1 DEM, nii et spekulantidele kingiti 27%-line kasum. Kui kurss olnuks 2 EEK = 1 DEM, siis me startinuks hinna- ja palgatasemelt, mis kujunes välja alles 1. jaanuariks 1994. Kõige hullem ja abortide rohke aeg jäänuks vahele. Teisalt olnuks eriti hea: 1 EEK = 1 FIM, aga ülimadal krooni kurss andis nii soomlastele kui ka rootslastele soovi ka oma valuutat 25% devalveerida. Sellist „mõrva“ nad enam kunagi ei tee, aga Eesti devalveeris oma valuutat sisuliselt 75%… ja nüüd vaevleb Eesti tööjõupuuduses…
Mis toimus edasi?
Hinnad kasvasid kahe kuuga juulis-augustis ligi kolm korda. Ajakirjanikele öeldakse, et see 27% on krooni „tugevusvaru“. Poed saavad küll hoobilt kaupa täis, kuid ruttu hakkab pitsitama likviidsuse kriis, mis on ilmne tunnus, et rahareformi kurss oli rublale liiga madal.
Miks oli vaja teha kurss väga madalaks? Tulemas oli erastamine ja majanduse juhtpositsioonidel olnutel oli vaja finantsvõimendust ning erastamisest sai ärastamine. Kui Eesti Pank ütles, et stardipauk muutusteks anti 20. juunil 1992, siis tegelikult algas see mitu aastat varem. Valuuta neljakordse võimendamisega võimendati ka VEB-is seisva valuuta osakaalu meie raharingluses. Eesti Panka usaldanud edukate ettevõtjate raha oli erastamisest eemaldatud. Aga Jürgen Ligi sildistab nad (ka Saare Kaluri omanikud) spekulantideks?
Likviidsuskriisi paanikas trükitakse kroone juurde neljal korral. Veelkordne kinnitus, et algselt plaaniti kroonile märksa kõrgemat kurssi. Lõpuks tehakse otsus müüa maha 11 tonni keskpanga kulda. Kulla hind on maailma¬turul väga madal, kulla müük kulukas ja aeganõudev ettevõtmine. Likviidsuse kriis leeveneb ja nüüd seisavad keskpangas miljonid dollarid. Abram Sher tutvustab 10 miljoni dollari investeerimise võimalust „ülikasumlikus äris“. Kõik ümberringi kiirelt rikastuvad, tahaks ka selles osaleda! Nagu 80ndatel Moskvale allunud Hoiukassade Peavalitsuses surnute hoiuraamatuid tühjendati…
Arvata võib, et külmunud kontodelt dollarite väljapetu kavala skeemi üks arhitekte oli Heiki Kranich, kes oli aastaid EP nõukogu liige ning teadlik Venemaa soovist külmunud kontodelt vabastada Venemaa kodanike ettevõtete raha. Siin astuski mängu Aleksander Matt, kelle onu Elmar Matt oli Siimu hea tuttav ja töötas Eesti Pangas. Heiki on poliitikast lahkunud, aga kandideerib jälle Reformierakonna nimekirjas.
Võib küsida, kust tekkisid VEB-fondi valitsuse ja keskpanga nõuded? PEAPis tehti ka valitsuse valuuta ja laenusid tagasimaksjate arvelt mõningate ettevõtete makseid VEBi külmunud raha eest nüüd juba otse välismaale. Eesti Panga välisoperatsioonide osakonna (mis tekkis VEB-i kontori ülevõtmisel) raamatupidamine oli sassis. See reedab, et rikuti korduvalt panganduse reegleid eelistades kellegi tuttavaid.
„Ristiisad“ Kallas ja Kranich.
1994. novembris luuakse Reformierakond. Esimeheks saab keskpanga president Kallas, sekretäriks Kranich. Keegi ei pahanda, et Siim istub kahel toolil. Mõelge kui Kristina Kallas oleks täna Eesti Panga president ja ühtlasi äsja loodud erakonna esimees, kes läheb kolme kuu pärast valimistele ja tahab teha võimsa kampaania…
20 aastat hiljem saab avalikkus teada, et sel ajal „mängiti“ keskpangas garantiidega 10 korda 10 miljonit dollarit. Kallase sõnul garantiikirju ringlusse ei lastudki, olgugi et need on faksitud Euroopast. Kas keegi kasutas garantiikirju? Mõni ärimees vajas keskpanga garantiid? Kuna garantiikirju ostnud ajasid äri edukalt, siis garantiikirju polnud vaja lunastada. Toonase hinnakirja järgi maksis garantiikiri 1%-2% garanteeritavast summast ja ongi vähemalt miljon dollarit valimiskampaaniaks kui maast leitud! Kallas valitakse riigikokku ja nüüd ta istub kolmel toolil. 27. märtsi riigikogu istungi protokollis on Ando Lepsi arupärimine vabas mikrofonis, sel ajal oli Vahur Krafti 05. aprilli võltskiri VEBi veel saatmata. Alles 18. aprillil 1995 kui Kraft on korralikult „tanki“ pandud, otsustas EP nõukogu teha Eesti Vabariigi presidendile ettepaneku arvata Kallas „tagantjärgi“ juba märtsist 1995 lahkunuks. Kas oli vaja peita jälgi?
1997. kevadel on Tallinna börsil kuum, BNS tellib mu kursusevendadelt Tallinna börsi aktsiate tikkeri, augusti lõpul valmib testversioon. Tööl Hansapangas näitan reaalajas toimivat börsitikkerit, IT osakond jookseb kokku ilmaimet uudistama. Päev hiljem näen üllatusena, et igal arvutiekraanil tiksub börsitikker ehk kogu Hansapanga töötajaskond mängib börsil ja järgneb börsikrahh… juunis 1998 oli Hoiupanga aktsia hind 11 krooni.
Aastaid hiljem tulevad erakonnakaaslased Kranich ja Atonen välja jutuga, et nad korraldasid pärast börsikrahhi ärimeestele tuluõhtuid. Seal jagati neile juriidilist nõu ja kõik maksavad sularahas kümnete tuhandete kaupa, ajal mil „veri“ on tänavatel! Ka hansapankurid on sunnitud laskma rootslastel kontrolli Hansapangas üle võtta. Mingeid aruandeid kassa sissetulekute kohta pole ja pole ka ärimeeste nimesid, pole midagi peale kahtluste.
Heiki Kranich lõpetas Leningradi Elektrotehnilise Sideinstituudi, tema isa oli nõukogude ajal Haapsalu Telefoni juht, mis mõlemad nõudsid riigi jaoks „usaldusväärsust“. Aastatel 1993–1998 oli Kranich Eesti Panga Nõukogu liige. Külmunud VEB kontode tühjendamine algas 1995 võltsitud dokumendi saatmisega VEBile ja lõppes just 1998 suvel. Tühjendamise kõik kolm osa võeti välja VEBi Peterburi osakonnast. Rahapesu Peterburis toimus Putini „katuse“ all, just viitega rahapesule KAPO „salastas“ raha väljavõtja nime, mis on avaldatud.
VEB-fondi nõuete alusel külmunud VEBi kontodelt kanditi 32,3 miljonit dollarit kolmes osas põhjusel, et osapooled algselt ei usaldanud teineteist. Esimese osa paari miljoni dollari ulatuses saab Aleksander Matt Ühispanga abiga VEBis raha külmunud ettevõtetelt ca 10%ga ostetud – see läheb kokkulepitult ja õlitatult.
Teine osa kantimisest (ca 10 miljonit dollarit) olid valitsuse ja Eesti Panga hoiused ja nõuded. Siin oli vaja valitsuse nõusolekut. Informeeritumad räägivad, et tollane peaminister pandi valiku ette: kas jätkame meedia kaudu sinu mitu kuud kestnud kottimist või teeme diili, et sa annad nõusoleku dokumendile, millega kohustad valitsuse ja Eesti Panga VEB-nõuded müüma 10%ga nimiväärtusest Aleksander Mattile! Pärast pikka tõsist pausi ja asjade üle mõtlemist vastas ta: “Miljon!“ Seltskond silmnähtavalt rõõmustas ja asutas lahkuma, kuid ukse lävel olnud seltskonnale lisatakse vääriti mõistmise vältimiseks: “dollarit”. Seltskonna näod veidi pettusid, kuid oldi rahul, sest ega vähemaga nad polnudki tõsiselt arvestanud.
Tarmo Multanen
Kommentaar artiklile:
Postitan kunagise Reformierakonna asutajaliikme, tänase vabaerakondlase Olev Vaheri meenutuse VEB Fondi asjaoludega seonduvast. Loodan, et meie lugejate hulgas on ajakirjanikke ja toimetajaid selle sõna kõige otsesemas mõttes, objektiivseid ja sõltumatuid, vabad erakondliku tsensuuri kammitsaist. Ajakirjanikke, kelles leidub piisavalt missioonitunnetust seda sõnumit edastada ka laiemale lugejaskonnale. Loodan samuti, et lugejad, kes ei ole veel teinud otsust oma valiku suhtes eelseisvatel valimistel, teeksid oma otsuse, võttes arvesse ka alljärgnevas dokumendis avaldatu. Tekst on redigeerimata.
https://www.eesti.ca/veb-fondi-faktid-ja-analuus-ehk-mis-tegelikult-juhtus-olev-vaher/article53665
