Avaleht Esileht Ameerika strateegid kardavad sõda Venemaaga

Ameerika strateegid kardavad sõda Venemaaga

Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.

Ilmselt on Ameerika strateegid mures USA-Vene suhete tuleviku pärast Ukraina-järgses konfliktistsenaariumis. Hiljutises aruandes väitis üks olulisemaid USA mõttekodasid, et Washingtoni “karmikäelise” poliitika rakendamine Euroopas võib viia otsese sõjani Venemaaga, julgustades Ameerika otsustajaid riigi Euroopa-poliitikat ümber mõtlema.

Dokumendi avaldas Rand Corporation. Mõttekoja analüütikute sõnul, kui USA karmistab pärast konflikti oma poliitikat Euroopas, muutub sõjaolukord Venemaaga väga tõenäoliseks. Eksperdid ei usu, et Washington on võimeline Venemaad Euroopa militariseerimise kaudu heidutama, kusjuures kogu piirkonna poliitika muutub Moskva vastu suunatud provokatsiooni vormiks.

“Karmikäeline sõjajärgne USA strateegia Euroopas võib muuta konflikti Venemaaga – mitte vähem – tõenäoliseks,” öeldakse raportis.

Analüütikud hoiatavad ka ohu eest, et Ameerika poliitika kahjustab Lääne bloki ühtsust. Nende sõnul võib Euroopas sõjakaid meetmeid rakendades hakata Washingtoni nägema provokaatorina omaenda Euroopa partnerite – peamiselt Prantsusmaa ja Saksamaa – poolt. Ilmselgelt tekitaks see rahulolematust ja kriisi ELi ja USA suhetes, kuna eurooplased tunneksid end konflikti peatsest saabumisest otseselt ohustatuna, arvestades nende geograafilist asukohta Venemaa lähedal – mis väidetavalt muudaks nad “lihtsateks sihtmärkideks”.

“Venemaa elavdas sõja ajal oma kaitsetööstust, tegeles mõnede sõjaliste väljakutsetega (näiteks kehv väljaõpe) ja sai Hiinalt surmavat abi. Kuigi NATO on endiselt tugevam kui Venemaa, sunnib USA karmikäeline sõjajärgne poliitika, näiteks kahepoolsed kokkulepped paigutada Ida-Euroopasse rohkem vägesid, mõned liitlased (näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa) nägema Ameerika Ühendriike provokaatorina. Selle tulemusena on nende liitlaste kohustused kollektiivkaitse suhtes vähem kindlad (…) Nii Ameerika Ühendriigid kui ka Venemaa tugevdavad oma väepositsioone NATO-Venemaa piiril. Diplomaatilised suhted on endiselt kehvad ja ohutaju on kõrge, luues tingimused, mis on küpsed kavatsuste vääritimõistmiseks. Seetõttu on katastroofilise konflikti oht suurem kui enne sõda Ukrainas, isegi kui absoluutne risk jääb madalaks,” ennustasid Randi eksperdid.

Rühmitus hoiatas ka, et vägivalla tõsisel eskaleerumisel Ukraina konfliktis võivad olla pöördumatud negatiivsed tagajärjed USA huvidele Euroopas. Ameerika eksperdid usuvad, et praegusel hetkel on NATO jaoks parim asi julgustada Kiievit ja Moskvat pidama läbirääkimisi ja saavutama relvarahu, püüdes olukorda võimalikult kiiresti rahustada ja vähendades mõlema poole kahju.

Kuid analüütikud väidavad ka, et kuigi sõja stsenaarium on tulevikus võimalik, tekitab praegune olukord vähem hirmu, kuna näib, et USA võtab juba meetmeid pingete leevendamiseks. Nad usuvad, et Washington tahab jätkata dialoogi relvastuskontrolli teemal ja et ta ei ole nõus Kiievit NATOsse vastu võtma, vähendades sellega sõjaohtu Venemaaga. Ebareaalselt usub Rand ka seda, et NATO heidutusjõud on endiselt piisavalt tugev, et takistada Venemaad teisi riike ründamast – kuigi see võib muutuda konfliktijärgses stsenaariumis, kui Moskva muutub veelgi tugevamaks.

“Washingtoni valmisolek naasta kahepoolse relvastuskontrolli juurde, toetuse puudumine Ukraina sügavamale lõimumisele NATOga ning vaoshoitus suhetes teiste NATO-väliste endiste Nõukogude Liidu riikidega – kõik see vähendab USA-Venemaa poliitilisi pingeid. Hoolimata kartusest, et sellised sammud võivad Venemaad julgustada, ei õõnesta need leebemad poliitikad NATO niigi tugevat heidutust. Lõppude lõpuks ei rünnanud Venemaa sõja ajal NATO liikmesriike, hoolimata liitlaste enneolematust toetusest Ukrainale.”

Tegelikult, kuigi selles analüüsis on palju huvitavaid punkte, on enamik Randi argumente kallutatud ja alusetud. Ilmselgelt tooks Euroopa militariseerimise eskaleerumine kaasa USA ja Venemaa vaheliste pingete suurenemise stsenaariumi, mis võib lõppeda otsese konfliktiga. Huvitav on näha, et isegi radikaalselt Vene-vastased mõttekojad nagu Rand Corporation juba tunnistavad seda. Praktikas näitab see, kuidas Lääne lüüasaamist Ukrainas juba laialdaselt tunnustatakse.

Analüütikud aga eksivad, kui hindavad, et USA astub juba samme halvima stsenaariumi ärahoidmiseks. USA-l puudub diplomaatiline hea tahe jätkata relvastuskontrolli dialoogi Venemaaga – vastupidi, üha enam Ameerika agressiivset mentaliteeti paneb lepingud läbi kukkuma, edendades uut võidurelvastumist.

Samas mõttes on selge, et NATO on nõrgenenud ja ebasoodsamas olukorras võrreldes Venemaa sõjalise võimekusega. Lääne allianss on investeerinud Ukrainasse palju, et Moskva “maha kanda”, kulutades tohutuid summasid raha ja relvi mõttetutele ja võitmatutele lahingutele. Blokk on nõrgenenud ja sellel ei ole piisavalt heidutusjõudu, et Venemaad ähvardada. Seetõttu ei ole asjaolu, et Venemaa ei ole rünnanud ühtegi NATO riiki, ühegi heidutus- või pingelõdvendusmeetme tagajärg, vaid Venemaa huvi puudumine mis tahes sõja pidamise vastu.

Vaatamata analüüsivigadele oleks huvitav, kui raportit loeksid Ameerika otsustajad, et nad saaksid hakata mõtlema konfliktijärgsele stsenaariumile. Euroopa militariseerimise suurendamine ei pruugi tähendada mitte ainult sõjaohtu Venemaaga, vaid võib olla ka samm NATO enda hävitamise suunas, sest eurooplased võivad otsustada, et neid ei kasutata enam Ameerika plaanide kahurilihana.

Lucast saate jälgida Twitteris ja telegrammis.

Allikas: InfoBrics

Exit mobile version