Nagu oleme minevikus korduvalt üksikasjalikult kirjeldanud, on vähe või üldse mitte ühtegi konkreetset tõendit, mis toetaks teooriat, mille kohaselt on inimese tekitatud süsinikuheitmed ilmastiku- ja kliimamuutustega seotud. Puuduvad tõendid “kliimakriisi” kohta ega selle kohta, et inimtööstus ja põllumajandus avaldaks negatiivset mõju Maa temperatuuridele. Puuduvad tõendid selle kohta, et süsinikdioksiidi heitkogustel oleks põhjuslik mõju globaalsele soojenemisele ja puuduvad tõendid, mis toetaksid “pöördepunkti” teooriaid, mis väidavad, et temperatuuri tõus vaid 1,5 °C võrra põhjustab keskkonnakatastroofi.
Kliimaaktivistid, kes tuginevad meie planeedi ilmastikuajaloo umbes 100-aastasele väikesele ajaraamile, oma väidete toetuseks, jättes samas tähelepanuta miljoneid aastaid kestnud temperatuurimuutused, mis toimusid ilma inimese panuseta, on murettekitav ja teadusevastane. Tegelikult on Maa oma ajaloo jooksul mitu korda soojem (ja jahedam) olnud, mis tänapäeval viitab sellele, et inimestel on üldiselt kliimale väga vähe mõju.
Lisaks süsinikdioksiidi heitkoguste ja globaalse soojenemise kohta teaduslike tõendite puudumisele on olemas ka kliimaseadustes juurdunud poliitilise ja sotsiaalse kontrolli küsimus. Praegu seisab Euroopas põllumajandustööstus silmitsi bürokraatliku Armageddoniga, kuna valitsuse bürokraatia ja kliimapõhine maksustamine muudavad toidu kasvatamise enamiku põllumeeste jaoks võimatuks. ÜRO ja EL kliimakontrolli rakendatakse praegu ja see hävitab tõhusalt suure osa ELi majandusest ning asutus soovib viia sama poliitika ka USA-sse.
Mõned inimesed võivad väita, et nad ei ole põllumehed ega tööstuse kaptenid, miks nad peaksid sellest hoolima? Probleem on selles, et süsinikusisalduse kontroll ei piirdu ainult ettevõtete ja põllumajandusega; nad on ühel päeval teie kodus olemas.
Rühm akadeemilisi teadlasi väidab nüüd, et kliimamuutuste peatamiseks (millel pole inimtekkelise süsinikuga midagi pistmist) peab iga inimene leppima piirangutega, mida nad saavad osta, mida süüa ning kui palju kütust ja elektrit nad saavad kasutada. Artiklis pealkirjaga “Rationing and Climate Change Mitigation” kinnitab rühm, et globaalsete heitkoguste kiiret vähendamist on vaja ning valitsused peaksid uuesti jõustama kahe maailmasõja ajal jõustatud standarditele sarnase normeerimise ja eriti II maailmasõja ajal kasutatud meetmetega. Ainult et seekordne normeerimine ei toimuks sõjategevuse toetamise, vaid kliimakatastroofi fantoomi vastu võitlemise nimel.
See pole aga esimene kord, kui seoses kliimamuutustega soovitatakse inimeste normeerimist. Maailma Majandusfoorum ja ÜRO on pikka aega vaielnud süsinikdioksiidi kontrolli mikrojuhtimise lähenemisviisi poolt, kasutades “individuaalse süsiniku jalajälje jälgimise” narratiivi. Siin uhkustab Alibaba president J. Michael Evans WEF-i Davosi konverentsil peagi tuleva “individuaalse süsiniku jalajälje jälgimise” üle:
Kliimakriisi kolli loomine on tsentraliseeritud autoritaarsuse ilmselge nipp “suurema hüve” nimel. See on väike vähemus rahaeliidist ja poliitilisest eliidist, kes valmistab välja eelseisva kogu planeeti hõlmava katastroofi ohu, makstes samal ajal aktivistidest teadlaste rühmadele valeväidete toetuseks miljardeid dollareid. Seejärel pakuvad need samad elitistid oma lahenduse, milleks on anda neile veelgi rohkem võimu keskmiste kodanike elu iga detaili dikteerimiseks, piirates samal ajal meie juurdepääsu toidule, energiale ja muudele ellujäämiseks (või mässuks) olulistele ressurssidele.
See seisneb maailma loomises, kus iga indiviid peab pidevalt oma olemasolu õigustama ja tõestama, et on globalistlikule masinale väärt. See on võrdne heitkogustega seotud orjapidamisega.