Hillary oli õieti ainus, kellel oli juba ka ülikooli ajal omal raha. Ta võis lubada endale vabalt just nende meeste seltskonda, kes talle sümpaatsed olid ja seda ta ka tegi. Kui sõbrannad klappisid kuue peale pudeli suvalist prossecot, siis Hillary jõi alati ainult head šampanjat. Nõnda nagu ta selle sõrmenipsu lastes tellis, maksis ta selle ka ühes tipiga ise kinni. Ta tegi koos näitlejatega triipu ja driftis koos kummipõletajatega kaubakatedraalide öistes parklates. Ta tellis endast maali ning veel kakskümmend pilti ja korraldas kunstinäituse, et oleks põhjust austreid nautida. Pärast näituse avamist, viis ta sõbrad, kes muide kõik olid kutsele vastavalt punases sametis, limusiiniga linnaäärde. Seal istutati üheskoos viiskümmend tamme, sest Hillary soovis olla naine, keda mäletatakse alles sajand hiljem. Tammed teda ei huvitanudki. Tema soov oli trühvleid kasvatama hakata, kuigi ta alati naljatades aasis, et trühvlid on nagu habe ja vuntsid meestel. Neid ei kasvatata, need kasvavad ise. Hillary armastas elu, sest ta teadis et raha on nagu puuleht. Kui see ei sügisel maha ei lange, pole kevadel uuel lehel kuhugi tulla. Hillary oli rahaenergia usku ja raha uskus Hillarysse. Meestel, kellega ta suhtles polnud kunagi probleemi kodust välja saada, sest nad ei pidanud valetama vaid ütlesid nagu on, et lähevad Hillariga linna linke katsuma.
/Hannes Võrno/
