Lugupeetud õiguskantsler
Saadan Teile järjekorras kolmanda samateemalise taotluse ja avaliku pöördumise COVID-19 kriisi ajal teadlikult kujundatud hirmutamiskampaania, põhiõiguste kaitse ning õiguskantsleri põhiseaduslike ja seadusest tulenevate ülesannete ja kohustuste sisulise täitmise kohta.
Võite küsida, miks ma jälle kirjutan, kui olen samal teemal juba kaks korda pöördunud. Kas ma tõesti loodan lihtsameelselt, et kolmas kiri saavutab selle, mida kaks eelmist pole saavutanud? Või olengi maniakaalne sarivaidleja, kes ei oska õigel ajal loobuda?
Vastus on väga lihtne.
Kirjutan, sest ma ei taha muutuda inimeseks, kes on ebaõigluse ja ka tavakodaniku jaoks tajutava võimu kuritarvitamisega nii ära harjunud, et peabki seda lõpuks normaalsuseks. Ma ei saa üksikisikuna otsustada, kuidas riigiasutus oma kohustusi täidab, kuid kodanikuna saan küsida, kas riigiteenistuja täidab põhiseadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, haltuura korras või lausa priitpärnaliku nihilismi kõrgpilotaažiga: „Sitta kah!”
Minu jaoks ei ole küsimus
Ma ei arva ega ka looda, et õiguskantsleri poole korduvalt pöördumine iseenesest midagi muudab. Küll aga usun, et õigusriigis peab kodanik saama esitada põhjendatud küsimusi ja saama neile sisulised, arusaadavad ning oma pädevuse piires ammendavad vastused. Kui küsimused jäävad vastuseta või neile vastatakse üksnes vormiliselt või haltuura korras üle nurga, ei tähenda see, et küsimused kaoksid.
Minu eesmärk ei ole kirjutada lõputult kirju ega vaielda vaidlemise pärast. Tahan saada vastused küsimustele, mis puudutavad palju enamat kui minu isiklikku elukogemust, sealhulgas inimväärikust alandavaid ja ohtlikke halduskogemusi Eesti Vabariigis. Minuga on reaalselt käitutud viisil, mille puhul Riigikohus osutas ka oma 19. veebruari 2014. aasta määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 punktis 70, et selline tegevus on omane totalitaarsele ühiskonnale ega ole aktsepteeritav demokraatlikus riigis. Seetõttu tean isikliku kogemuse kaudu, kui oluline on, et riigivõimu tegevus oleks laitmatult kooskõlas õigusriigi põhimõtete ja põhiõigustega.
Mehaanikas nimetatakse lõtku kõrvalekaldeks ettenähtud piiridest. Kui selline lõtk aja jooksul suureneb, võib see kahjustada kogu süsteemi. Sama kehtib ka õigusriigi kohta.
Kas COVID-19 kriisi ajal toimunud avalik hirmutamine, inimeste survestamine ja põhiõiguste piiramine olid kooskõlas põhiseaduse ning Eesti rahvusvaheliste kohustustega? See küsimus puudutab kogu ühiskonda. See puudutab ka inimesi, kes ei julgenud toona oma kõhklusi ja kahtlusi väljendada või kellel pole praegu teadmisi, võimalusi ega jõudu oma õiguste eest seista.
Võib-olla ei muuda ka see pöördumine midagi. Kuid ma ei pea võimalikku ebaõnnestumist piisavaks põhjuseks, et loobuda küsimast.
Ma ei saa nõuda, et institutsioon oleks eksimatu, küll aga saan nõuda, et riigiteenistuja tegevus oleks põhjendatud, kontrollitav ja kooskõlas talle pandud kohustustega.
Vaikimine ei pruugi tähendada nõusolekut, kuid tagantjärele võidakse seda just nii tõlgendada. Ma ei pea õigeks ka mõtteviisi, et kriisiolukorras tehtud otsused vabastavad avaliku võimu kohustusest oma tegevuse õiguspärasust hiljem põhjendada. Vastasel juhul võib erandlikust olukorrast saada ettekääne, mille alla matta vastutus.
Seetõttu palun käsitleda lisatud taotlust ja avalikku pöördumist mitte lihtsalt järjekordse kirjana, vaid katsena saada selgust küsimustes, mis puudutavad põhiseaduslikku korda, inimväärikust, põhiõiguste kaitset ja avaliku võimu vastutust.
Õigusriik näitab oma tegelikku palet selles, kas ta suudab suhtuda kodanikku lugupidavalt ka siis, kui too ei nõustu võimuga truualamlikult ja sõnakuulekalt, vaid esitab ebamugavaid küsimusi ja nõuab oma õiguste ja väärikuse austamist. Kodaniku väärikus ei sõltu tema kuulekusest võimule.
Lugupidamisega
Raivo Aleksander Paala
TÄIENDAV AVALIK PÖÖRDUMINE ÕIGUSKANTSLERI POOLE
Teema: COVID-19 kriisi ajal põhiõiguste kaitse, õiguskantsleri ülesannete sisuline täitmine, tõhusa õiguskaitse kättesaadavus ja avaliku võimu vastutus
Adressaat: Eesti Vabariigi õiguskantsler
Seotud dokument: Õiguskantsleri Kantselei 16. oktoobri 2026. aasta kiri nr 14-4/262241/2608640, mille on allkirjastanud Kristel Lekko
Pöörduja: Raivo Aleksander Paala
Kuupäev: 19.10.2026
1. Täiendava avaliku pöördumise eesmärk
Esitan täiendava avaliku pöördumise, sest õiguskantsleri Kantselei 16. oktoobri 2026. aasta vastus ei anna sisulist vastust küsimusele, kas COVID-19 kriisi ajal kaitsti Eestis inimeste põhiõigusi terviklikult ning kas õiguskantsler täitis talle ka põhiseaduse ja rahvusvaheliste kohustustega pandud ülesandeid piisava põhjalikkusega.
Väidan avalikult, et pandeemia ajal rakendatud meetmete õiguspärasust ei saa hinnata üksnes üksikuid korraldusi, otsuseid ja piiranguid eraldi käsitledes. Hinnata tuleb ka nende kumulatiivset mõju inimese elule, tervisele, tööle, sissetulekule, haridusele, perekondlikele suhetele ja tegelikule võimalusele oma õigusi kaitsta.Inimene ei kogenud riigi tegevust eraldiseisvate õigusaktide jadana, vaid tervikuna: kas ta sai tööl käia ja teenuseid kasutada, kas ta tundis survet vaktsineerimiseks, kas tema sissetulek säilis ning kas ta suutis oma õigusi kaitsta ilma ebamõistlike kulude, ajakulu ja tagajärgede riskita.
Siin tekibki põhimõtteline küsimus õiguskantsleri viidatud muude õiguskaitsevahendite kohta. Kas inimeselt sai tõesti mõistlikult oodata, et ta vaidlustab kohtus iga üksiku meetme või algatab menetlused kümnete riigiasutuste vastu, et saavutada kaitse, mis arvestaks piirangute koosmõju? Selline lähenemine arvestab küll formaalse võimalusega üksikotsuseid vaidlustada, kuid eirab inimese tegelikke võimalusi: kas tal jätkus selleks aega, teadmisi, jõudu ja raha? Tulemuseks võib olla kafkalik protsess, kus õiguskaitse on seaduses olemas, kuid inimesele tegelikkuses kättesaamatu.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 13 sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei tähenda pelgalt teoreetilist võimalust kaebus esitada. Õiguskaitse peab olema tegelikkuses kasutatav ning võimaldama konventsiooniga kaitstud õiguse rikkumise väidet sisuliselt käsitleda ja pakkuda asjaoludele vastavat õiguskaitset.
Euroopa Inimõiguste Kohtu juhend: https://ks.echr.coe.
Kui olukord kuulub Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse, tuleb arvestada ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja ELi õiguse tõhususe põhimõttega (effet utile). Riigisisesed menetlusnormid ei tohi muuta ELi õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktikas võimatuks ega ülemäära raskeks.
Seetõttu ei piisa vastusest, et iga konkreetset otsust oli võimalik eraldi vaidlustada. Kui riigi enda meetmed mõjutavad inimest mitmest suunast korraga, ei tohi kogu nende koosmõju mõistmise ja vaidlustamise koormust jätta üksnes inimese kanda. Hea haldus ei tähenda pelgalt viitamist seaduses ette nähtud menetlustele. See tähendab ka inimese olukorra sisulist käsitlemist ja avaliku võimu kohustust arvestada oma otsuste tegelike tagajärgedega. Vastasel juhul jääb meetmete terviklik mõju hindamata ning tõstatub tõsine küsimus, kas põhiseadusega nõutav põhiõiguste tegelik ja tõhus kaitse on üldse tagatud.
Minu eesmärk ei ole eitada, et pandeemia ajal tuli kaitsta inimeste tervist, ega väita, et kõik kriisiaegsed piirangud olid õigusvastased. Ma väidan, et piirangute vajalikkust, proportsionaalsust ja kumulatiivset mõju tuli hinnata sisuliselt ning riik ei tohtinud jätta oma tegevuse kontrollimise kohustust üksnes inimeste õlule. Avalik võim ei peaks ootama, kuni inimene sunnib teda kohtute kaudu oma otsuseid kontrollima.
Selle küsimuse taga pole ainult õigusvaidlused, vaid tavalised inimesed ja nende elulised kogemused. COVID-19 kriisi ajal tundsid kümned tuhanded inimesed, et neid survestati nende veendumuste ja valikute, sealhulgas vaktsineerimisest keeldumise tõttu. Paljud tundsid, et neid koheldi ebaõiglaselt ja tõrjuti ühiskonnaelust kõrvale. Ka nende inimeste kogemused väärivad ärakuulamist ja sisulist hindamist, mitte kõrvalejätmist viitega sellele, et igaüks võinuks eraldi kohtusse pöörduda.
Ülle Madise tõstatas enne presidendiks asumist ise avalikult kriisiaegsete otsuste, põhiõiguste ja ühiskondliku usaldusega seotud küsimusi. Kui inimene pöördus samade probleemidega õiguskantsler Ülle Madise juhitud institutsiooni poole, oli tal põhjendatud ootus saada sisuline vastus, mitte pelgalt viide üksikute otsuste vaidlustamise võimalusele. Selline lähenemine tähendaks kümneid eraldi kohtumenetlusi ja kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvaid kulusid, kuid jätaks ikkagi hindamata eri piirangute kumulatiivse mõju.
Õiguskantsleri Kantselei vastuses viidati ka pädevuse puudumisele. Siin tekib õigustatud küsimus: kas õiguskantsler Ülle Madisel oli kohane teiste institutsioonide tegevust kritiseerida, kui tema juhitud institutsioon viitab nüüd ise pädevuse puudumisele? Nagu ütleb rahvatarkus: teise silmas näeb pindu, aga oma silmas ei näe palki.
Just siin näen tõsist probleemi. Kui inimene pöördub riigi poole oma õiguste kaitseks, kuid saab vastuseks üldsõnalise ja mittemidagiütleva kirja, mis jätab küsimuste tegeliku sisu käsitlemata, tekib paratamatult tunne, et teda ei tahetagi kuulata. See ei vähenda üksnes usaldust õiguskantsleri vastu, vaid süvendab inimeste võõrandumist oma riigist.
Seepärast esitan täiendava pöördumise avalikult. Nõuan selget vastust: kas COVID-19 kriisi ajal hinnati sisuliselt piirangute mõju inimeste põhiõigustele ja eri meetmete kumulatiivset mõju? Kas õiguskantsler peab oma põhiseadusest tuleneva ülesande täidetuks ka siis, kui inimesele viidatakse üksikute otsuste vaidlustamise võimalusele, kuid tema tõstatatud laiem probleem jääb sisuliselt käsitlemata?
2. Õiguskantsleri ülesanded ja vastutus
Eeltoodud küsimused ei puuduta üksnes seda, kas inimesel oli võimalik üksikuid piiranguid kohtus vaidlustada. Need puudutavad ka õiguskantsleri enda ülesandeid ja vastutust põhiõiguste kaitsel.
Põhiseaduse § 139 kohaselt on õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes kontrollib seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. Õiguskantsleri ülesandeid täpsustab õiguskantsleri seadus.
Õiguskantsleri roll ei piirdu üksnes konkreetse õigusakti formaalse õiguspärasuse kontrollimisega. Õiguskantsler täidab ka põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega seotud ülesandeid ning lahendab talle seadusega antud pädevuse piires avaldusi, milles juhitakse tähelepanu võimalikele õigusrikkumistele.
Õiguskantsleri seaduse § 19 alusel saab õiguskantsler lahendada avaldusi, mis puudutavad isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste järgimist. Sama seaduse § 1 lõike 10 kohaselt täidab õiguskantsler ka riikliku inimõiguste asutuse ülesandeid.
Viimatinimetatud ülesannet tuleb käsitleda kooskõlas ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsiooniga 48/134 kinnitatud Pariisi põhimõtetega, mis käsitlevad riiklike inimõiguste asutuste staatust ja toimimist. Nende keskmes on inimõiguste kaitse ja edendamine, asutuse sõltumatus ning tegelik suutlikkus oma ülesandeid täita.
Ma palun selgitust, kas õiguskantsleri tegevus COVID-19 kriisi ajal ja sellele järgnenud perioodil vastas nende ülesannete sisulisele eesmärgile. Kas tähelepanu keskmes olid üksnes konkreetsed vaidlustatud otsused või hinnati ka põhiõiguste kaitse süsteemseid probleeme, sealhulgas eri piirangute kumulatiivset mõju inimestele?
Ma ei väida, et riikliku inimõiguste asutuse ülesanne kohustab õiguskantslerit algatama iga ühiskondliku probleemi kohta eraldi menetluse või annab talle piiramatu pädevuse. Kuid pädevuse piiridele viitamine ei asenda sisulist selgitust selle kohta, mida õiguskantsler sai oma ülesannete täitmiseks teha, mida ta tegelikult tegi ja miks peeti valitud lähenemist piisavaks. Just sellele küsimusele peab õiguskantsler andma põhjendatud vastuse.
3. Piirangute koosmõju ja inimese tegelik valikuvabadus
COVID-19 kriisi ajal rakendati eri valdkondades piiranguid ja tingimusi, mis mõjutasid inimeste võimalusi käia tööl, omandada haridust, osaleda avalikel üritustel, kasutada teenuseid ja suhelda teiste inimestega. Nende piirangute mõju ei olnud kõigile ühesugune, kuid nende kumulatiivne mõju võis inimese õigusi ja igapäevast toimetulekut oluliselt piirata.
Ma väidan, et meetmete õiguspärasust ei saa hinnata neid ükshaaval ja nende tegelikust mõjust lahus käsitledes.Piirang, mis eraldi vaadatuna võis näida mõõdukas, võis koos teiste piirangutega muuta inimese elu sedavõrd, et tema võimalused töötada, teenida sissetulekut, õppida ja ühiskonnaelus osaleda vähenesid märkimisväärselt.
Eriti teravalt tõstatub küsimus vaktsineerimise vabatahtlikkusest. Allkirjasta
See ei tähenda, et iga vaktsineerimisnõue või pandeemiaaegne piirang oleks automaatselt olnud õigusvastane. See tähendab, et meetmete vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust tuli hinnata tegelike asjaolude ja nende koosmõju põhjal, mitte piirduda formaalse põhjendusega, et inimesel oli võimalik keelduda või piirangut vaidlustada.
Palun selgitada, kas õiguskantsler hindas COVID-19 meetmete kumulatiivset mõju inimeste põhiõigustele ning kas vaktsineerimise vabatahtlikkuse ja tegeliku valikuvabaduse hindamisel arvestati ka töö, sissetuleku, hariduse ja ühiskonnaelus osalemisega seotud tagajärgedega.
4. Üksikvaidlused ei anna vastust süsteemse probleemi kohta
Õiguskantsleri Kantselei vastuses viidatakse õiguskaitsevahendite olemasolule ja õiguskantsleri menetluse piiridele. Mõistan, et õiguskantsler ei asenda kohut ega saa võtta enda kanda teiste riigiasutuste ja kohtute ülesandeid.
Kuid siin tuleb eristada kahte põhimõtteliselt erinevat küsimust: kas inimesel oli võimalik vaidlustada tema suhtes tehtud konkreetne otsus ning kas riik hindas pandeemia ajal rakendatud meetmete laiemat mõju põhiõigustele ja tagas nende kooskõla põhiseadusega.
Ma väidan, et inimese võimalus vaidlustada üksikotsus ei tõenda, et riik kaitses inimeste põhiõigusi süsteemselt ja tõhusalt. Üksikvaidlus ei anna iseenesest vastust küsimusele, kas eri meetmete koosmõju oli vajalik, proportsionaalne ja õiguspärane.
Inimene võis jätta otsuse vaidlustamata, sest tal puudusid raha ja teadmised õigusabi saamiseks, ta kartis töö või sissetuleku kaotamist või ei näinud realistlikku võimalust saavutada enda jaoks õiglast tulemust. Mõnel juhul võis vaidlustada üksnes konkreetset meedet, samal ajal kui inimese tegelikku olukorda mõjutasid kümned omavahel seotud piirangud.
Seetõttu ei saa üksikisiku kasutamata jäänud õiguskaitsevahendist automaatselt järeldada, et põhiõiguste kaitse oli piisav või et süsteemset probleemi ei esinenud. Selline järeldus jätaks tähelepanuta nii inimeste tegelikud võimalused kohtusse pöörduda kui ka küsimuse, kas meetmete kumulatiivset mõju üldse hinnati.
Õiguskantsleri Kantselei viidatud õiguskantsleri seaduse § 25 lõike 3 punkti 4 kohaldamine vajab seetõttu konkreetset ja sisulist selgitust: kuidas hinnati muude õiguskaitsevahendite olemasolu olukorras, kus pöördumises tõstatati võimalik süsteemne põhiõiguste probleem?
Ma ei nõua, et õiguskantsler algataks menetluse iga avalduse alusel või asendaks kohtumenetlust. Ma nõuan selgitust, miks peeti üksikute vaidluste võimalusele viitamist piisavaks, kui tõstatatud küsimus puudutas palju laiemat probleemi: kas riik hindas kriisiaegsete meetmete koosmõju ja kas inimeste põhiõiguste kaitse oli tegelikkuses tagatud.
5. Tõhus õiguskaitse ja selle tegelik kättesaadavus
Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 13 sätestab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile juhul, kui inimese konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi on rikutud. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei piisa üksnes õiguskaitsevahendi formaalsest olemasolust: see peab olema asjaolusid arvestades ka tegelikkuses tõhus.
Euroopa Inimõiguste Kohtu juhend konventsiooni artikli 13 kohta: https://ks.echr.coe.
Tõhus õiguskaitse ei tähenda pelgalt seda, et seadus näeb ette võimaluse kohtusse pöörduda. Oluline on ka see, kas inimesel on tegelikult võimalik oma õigusi kaitsta, kas tema kaebust saab sisuliselt läbi vaadata ning kas vajaduse korral on võimalik saada asjakohast õiguskaitset.
Õiguskaitse tegelikku kättesaadavust mõjutavad muu hulgas kohtumenetluse kulud ja kestus, tõendamiskoormus, õigusabi kättesaadavus ning inimese majanduslik olukord. Need asjaolud ei tõenda iseenesest, et õiguskaitse oli konkreetsel juhul ebatõhus, kuid neid ei saa eirata, kui hinnatakse, kas inimesel oli tegelik võimalus oma õigusi kaitsta.
Eesti Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 263 200 inimest ehk 19,5% elanikkonnast. Suhtelise vaesuse piir oli üheliikmelise leibkonna puhul 858 eurot kuus. Need andmed avaldati Statistikaameti 6. novembri 2025. aasta uudises, mida parandati 11. märtsil 2026.
Allikas: https://www.stat.ee/
Suhtelise vaesuse näitaja ei tõenda, et kõik need inimesed olid kohtusse pöördumiseks võimetud. Küll aga näitab see, et märkimisväärse osa elanikkonna majanduslik olukord võis piirata võimalusi kanda õigusvaidlustega seotud kulusid ja riske. Kui inimese sissetulekust sõltuvad tema igapäevane toimetulek ja perekonna heaolu, võib kulukas ja pikaajaline kohtuvaidlus olla talle sisuliselt kättesaamatu.
Seetõttu ei saa õiguskaitse tõhusust hinnata üksnes seaduses ette nähtud võimaluste põhjal, arvestamata inimese tegelikke võimalusi neid kasutada.
Palun selgitada, kas õiguskantsler hindas COVID-19 meetmete ja nende tagajärgede käsitlemisel ka seda, kas õiguskaitse oli tegelikult kättesaadav inimestele, kelle töö, sissetulek või majanduslik toimetulek oli piirangute tõttu halvenenud.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47 saab tugineda Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas. Ma ei väida, et harta kohaldub automaatselt igale riigisisesele COVID-19 meetmele. Palun selgitada, kas ja millises ulatuses kuulusid kõnealused meetmed Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse ning millised tõhusa õiguskaitse nõuded sellest tulenesid.
6. COVID-19 vaktsiinide hankimine, avaliku teabe kättesaadavus ja majanduslike huvide võimalik mõju
COVID-19 vaktsiinide hankimine oli erakordselt suure ühiskondliku ja rahalise tähtsusega. Seetõttu on põhjendatud küsida, kuidas hankevajadusi hinnati, millistel tingimustel lepingud sõlmiti, kuidas jaotus vastutus ning milline teave oli avalikkusele kättesaadav.
Euroopa Komisjoni andmetel sõlmiti lepingud kaheksa vaktsiinitootjaga ning tagati võimalus hankida kuni 4,2 miljardit doosi. Euroopa Komisjoni 22. mai 2024. aasta aruandes COM(2024) 206 final on märgitud, et Euroopa ja partnerriikide jaoks tagati 4,6 miljardit doosi. Euroopa Kontrollikoja 2022. aasta eriaruande kohaselt sõlmis komisjon 2020. aasta augustist 2021. aasta novembrini kaheksa tootjaga 11 lepingut, millega tagati juurdepääs kuni 4,6 miljardile doosile. Lepingute eeldatav kogumaksumus oli ligi 71 miljardit eurot.
Allikad:
– Euroopa Komisjon, Safe COVID-19 vaccines for Europeans: https://commission.
– Euroopa Komisjon, aruanne COM(2024) 206 final: https://commission.
– Euroopa Kontrollikoda, eriaruanne 19/2022: https://op.europa.eu/
Neid arve ei saa liita ega käsitada kahe eraldi hankekogusena. Samuti tuleb eristada lepingutega tagatud võimalikku hankemahtu tegelikult tellitud, tarnitud ja kasutatud doosidest. Kuid isegi seda eristust arvestades jääb küsimus, millele avalikkus väärib selget vastust: miks peeti vajalikuks tagada sedavõrd suur vaktsiinikogus, mis tähendas ligikaudu kümmet doosi iga Euroopa Liidu elaniku kohta?
Paljude inimeste jaoks oli selline maht raskesti mõistetav ja põhjendatult küsitav. Eriti tekitas küsimusi asjaolu, et lepingute olulised tingimused, sealhulgas hind ja vastutusega seotud üksikasjad, ei ole avalikkusele täielikult kättesaadavad. Euroopa Komisjon on põhjendanud lepingute osalist konfidentsiaalsust ärisaladuse ja tundliku äriteabe kaitsega. See selgitus ei kõrvalda aga vajadust kontrollida, kas avaliku raha kasutamise, lepinguliste kohustuste ja otsustajate vastutuse läbipaistvuse tagamiseks tehti kõik vajalik.
Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et Euroopa Prokuratuur (EPPO) kinnitas 2022. aasta oktoobris COVID-19 vaktsiinide hankimisega seotud käimasolevat uurimist. Prokuratuur teatas 17. mail 2024, et uurimine jätkub, kuid ei saa selle kaitseks täiendavaid üksikasju avaldada. Uurimise olemasolu muudab veelgi olulisemaks küsimuse, kas erakordselt ulatuslikud hanked, nende tingimused ja otsuste tegemise protsess olid piisavalt läbipaistvad ning sõltumatu kontrolli all.
Allikas: Euroopa Prokuratuur, 17. mai 2024. aasta teade COVID-19 vaktsiinide hankimise uurimise kohta: https://www.eppo.
Ma väidan, et sellises olukorras oli põhjendatud küsida ka seda, kas vaktsineerimispoliitikat
Ma ei väida, et vaktsineerimispoliitika lähtus tõendatult ravimiettevõtete kasumisoovist. Ma väidan, et hankemaht, lepingute piiratud läbipaistvus, avaliku raha ulatus ja käimasolev kriminaaluurimine annavad piisava aluse nõuda selle küsimuse sisulist ja sõltumatut käsitlemist.
Kahtlusi võimaliku omakasu ja selle kuritegeliku mõju kohta ei tohi jätta kontrollimata, eriti kui kaalul on inimeste põhiõigused ja miljardite eurode ulatuses avaliku raha kasutamine.
Sellest tuleneb ka põhiõiguste kaitse seisukohalt oluline küsimus: kas inimeste vaktsineerimisele suunamisel ja vaktsineerimisega seotud piirangute kehtestamisel hinnati piisavalt ka seda, kas meetmeid mõjutasid sõltumatult tõendatud rahvatervise vajadused või võisid nende kujundamisel rolli mängida muud, sealhulgas majanduslikud huvid? Rahvatervise eesmärk ei vabasta riiki kohustusest tagada otsuste põhjendatus, läbipaistvus ja proportsionaalsus.
Minu küsimus õiguskantslerile on, kas ta hindas oma pädevuse piires COVID-19 vaktsiinide hankimise, lepingutingimuste avalikustamise ja vaktsineerimispoliitika kujundamisega seotud küsimusi inimeste põhiõiguste kaitse seisukohalt. Kas hinnati, kas avalikkusele oli antud piisavalt teavet otsuste põhjendatuse, võimalike huvide konfliktide, lepinguliste kohustuste ja avaliku raha kasutamise kohta?
Samuti palun selgitada, millised hankimise, lepingute täitmise ja vaktsineerimispoliitika küsimused kuulusid Eesti riigiasutuste pädevusse ning millised Euroopa Liidu institutsioonide pädevusse. Pädevuse jaotumine ei tohi muutuda põhjuseks, miks avaliku huvi seisukohalt olulised küsimused jäävad sisuliselt käsitlemata.
7. Vaktsineerimise järel ilmnenud tervisekahjustused ja riigi kohustus muresid käsitleda
Vaktsineerimise järel ilmnenud terviseprobleemide puhul tuleb eristada ajalist seost ja tõendatud põhjuslikku seost. Asjaolu, et terviseprobleem tekkis pärast vaktsineerimist, ei tõenda üksinda, et selle põhjustas vaktsiin. Samas ei ole põhjendatud ka inimeste kirjeldatud terviseprobleeme üksnes põhjusliku seose esialgse tõendamatuse tõttu kõrvale jätta.
Põhiõiguste kaitse seisukohalt on oluline, kas inimestel oli võimalik oma tervisemuresid nõuetekohaselt uurida lasta, kas neile anti arusaadavat teavet ning kas võimaliku vaktsiinikahju korral olid olemas selged ja tegelikult kasutatavad menetlused.
Palun selgitada, kas õiguskantsler hindas, kas vaktsineerimise järel tekkinud võimalike tervisekahjustustega seotud küsimusi käsitleti viisil, mis tagas inimestele põhjendatud vastused, erapooletu käsitluse ning vajaduse korral tõhusa õiguskaitse.
Ma ei palu õiguskantsleril asendada arste ega teha meditsiinilisi põhjuslikkuse hinnanguid väljaspool tema pädevust. Küsimus on selles, kas riigi korraldatud süsteem võimaldas inimeste muresid sisuliselt uurida ning kas vastutavad asutused täitsid neile pandud kohustusi.
8. Kriisijärgne hindamine ja avaliku võimu valmisolek oma tegevust kontrollida
Kriisi ajal tehtud otsuste hindamine ei kaota tähtsust pärast seda, kui erakorraline olukord on möödunud. Tagantjärele hindamine aitab selgitada, millised meetmed olid vajalikud, millised võisid olla ebaproportsionaalsed, millised tagajärjed jäid piisava tähelepanuta ning mida tuleks järgmise kriisi puhul teisiti teha.
Õiguskantsleri Kantselei 16. oktoobri 2026. aasta vastusest ei nähtu, et kõnealuseid küsimusi oleks käsitletud eraldi COVID-19 kriisijärgse süsteemse analüüsi või omal algatusel algatatud menetluse raames. Palun selgitada, kas selline analüüs või menetlus on toimunud ning kui ei ole, siis millistel õiguslikel ja sisulistel kaalutlustel peeti selle algatamist mittevajalikuks.
Ma väidan, et avaliku võimu vastutus ei piirdu kriisi ajal tehtud otsuste õigustamisega. Õigusriigis peab olema võimalik hinnata ka seda, kas otsused olid põhjendatud, kas nende mõju eri inimrühmadele arvestati ning kas hiljem ilmnenud probleemidest tehti järeldused.
Selline hindamine ei eelda ette otsustamist, et riik või mõni ametiasutus käitus õigusvastaselt. See eeldab valmisolekut kontrollida otsuseid kriitiliselt, arvestada ka vastupidiseid tõendeid ning põhjendada järeldusi.
Kui õiguskantsler leidis, et kõnealuste küsimuste täiendav uurimine ei olnud vajalik või ei kuulunud tema pädevusse, palun selgitada selle otsuse konkreetseid õiguslikke ja sisulisi põhjendusi ning seda, kuidas tagati, et süsteemsed põhiõiguste probleemid ei jäänud üksikute menetluste vahele.
9. Juurdepääsupiirang õiguskantsleri Kantselei 16. oktoobri 2026. aasta kirjale
Õiguskantsleri Kantselei 16. oktoobri 2026. aasta kiri nr 14-4/262241/2608640 on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ning sellele on märgitud juurdepääsupiirangu lõpptähtajaks 16. oktoober 2101. Kirjas on piirangu alustena viidatud õiguskantsleri seaduse § 23 lõikele 8 ning avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punktidele 12 ja 19.
Avaliku teabe seaduse § 40 lõike 3 kohaselt kehtib asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud isikuandmeid sisaldavale teabele üldjuhul juurdepääsupiirang 75 aastat alates teabe saamisest või dokumenteerimisest. Seega vastab märgitud lõpptähtaeg 75-aastasele tähtajale.
Tähtaja vastavus seaduses sätestatule ei tõenda siiski iseenesest, et kogu kirja juurdepääsupiirang oli vajalik ja õiguspärane. Eraldi tuleb hinnata, kas piirangu kehtestamise õiguslikud eeldused olid täidetud ning kas piirang oli vajalik kogu dokumendi või üksnes selle konkreetsete osade suhtes.
Seetõttu palun selgitada, millised konkreetsed isikuandmed või muud seadusega kaitstud asjaolud tingisid juurdepääsupiirangu kehtestamise, kuidas põhjendati viidatud õigusnormide kohaldamist ning miks tunnistati piiranguga kaitstavaks kogu kiri.
Samuti palun selgitada, kas kaaluti avaliku teabe seaduse § 38 lõikes 2 sätestatud võimalust võimaldada juurdepääs dokumendi sellele osale, mille suhtes juurdepääsupiirang ei kehti, varjates üksnes kaitstavaid andmeid.
Minu küsimus ei piirdu seega juurdepääsupiirangu tähtajaga. Ma nõuan selgitust, miks peeti vajalikuks piirata kogu kirja avalikustamist ning kas kaaluti vähem piiravat lahendust, mis kaitseks seadusega kaitstavaid andmeid, kuid võimaldaks samal ajal tutvuda avaliku võimu tegevust puudutava teabega.
10. Küsimused õiguskantslerile
Eeltoodust lähtudes palun vastata järgmistele küsimustele sisuliselt, võimaluse korral iga küsimuse kohta eraldi ning viidates asjakohastele dokumentidele ja menetlustele.
1. Kas õiguskantsler hindas COVID-19 kriisi ajal rakendatud meetmete koosmõju inimeste põhiõigustele, sealhulgas nende mõju tööle, sissetulekule, haridusele, teenuste kasutamisele ja ühiskonnaelus osalemisele? Kui hindas, siis milliste dokumentide või menetluste alusel ja millistele järeldustele jõuti?
2. Kas hinnati vaktsineerimisega seotud valikuvabaduse tegelikkust, sealhulgas olukordi, kus vaktsineerimata jätmisega võisid kaasneda tööalased, majanduslikud või muud olulised tagajärjed? Kui seda ei hinnatud, siis miks?
3. Kuidas põhjendati muude õiguskaitsevahendite olemasolule tuginemist olukorras, kus minu tõstatatud küsimused puudutasid lisaks üksikotsustele ka võimalikke süsteemseid probleeme põhiõiguste kaitses? Kuidas hinnati, kas üksikisikute võimalus õiguskaitsevahendeid kasutada oli tegelikkuses piisav süsteemsete probleemide käsitlemiseks?
4. Kas hinnati õiguskaitse tegelikku kättesaadavust inimestele, kelle majanduslik olukord võis piirata nende võimalusi kohtusse pöörduda või menetluskulusid kanda? Kui seda küsimust ei hinnatud või see ei kuulunud õiguskantsleri hinnangul tema pädevusse, palun selgitada selle õiguslikke ja sisulisi põhjendusi.
5. Kas õiguskantsler käsitles oma pädevuse piires COVID-19 vaktsiinide hankimise ja kasutamisega seotud avaliku huvi küsimusi, sealhulgas hankemahtude põhjendatust, lepingutingimuste läbipaistvust, vastutuse jaotust, avalikkusele antud teabe piisavust ning võimalike majanduslike huvide mõju otsuste kujundamisele? Kui neid küsimusi ei käsitletud, siis miks ja millistele õiguslikele kaalutlustele see tugines?
6. Kas hinnati, kas vaktsineerimise järel ilmnenud võimalike tervisekahjustustega seotud murede uurimiseks ja lahendamiseks olid olemas tõhusad menetlused ning kas inimestel oli võimalik saada arusaadavat teavet ja vajaduse korral õiguskaitset? Kui seda ei hinnatud, siis miks?
7. Kas õiguskantsler on pärast COVID-19 kriisi hinnanud oma tegevust ja kriisiaegse põhiõiguste kaitse korraldust tagantjärele? Kui eraldi hindamist või omal algatusel menetlust ei ole toimunud, palun selgitada, miks seda ei peetud vajalikuks ning kuidas tagati kriisiaegse tegevuse ja selle tagajärgede kriitiline hindamine.
8. Millised konkreetsed andmed ja õiguslikud kaalutlused põhjendasid õiguskantsleri Kantselei 16. oktoobri 2026. aasta kirjale nr 14-4/262241/2608640 kehtestatud juurdepääsupiirangut? Miks kehtestati piirang kogu kirjale ning kas kaaluti osalist avalikustamist, varjates üksnes seadusega kaitstavaid andmeid?
9. Kuidas tagab õiguskantsler talle õiguskantsleri seaduse alusel riikliku inimõiguste asutusena pandud ülesannete sisulise ja sõltumatu täitmise, sealhulgas olukorras, kus küsimused puudutavad ulatuslikke riiklikke otsuseid ning nende võimalikku mõju paljude inimeste põhiõigustele? Kuidas arvestati nende ülesannete täitmisel ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga 48/134 kinnitatud Pariisi põhimõtteid?
Õiguskantsleri seisukohtade kohtulik kontroll ja õigus pöörduda Riigikohtusse
Mulle saadetud õiguskantsleri Kantselei vastustes ei ole selgitatud, kas tegemist on menetluse lõpliku seisukohaga ega millised õiguskaitsevõimalused mul sellise vastuse suhtes on. Seetõttu palun selgitada vastuse õiguslikku tähendust ning seda, kas ja millises ulatuses on võimalik vaidlustada otsust jätta küsimused sisuliselt käsitlemata, keeldumist menetlust jätkata või menetluse käigus toime pandud võimalikke rikkumisi.
Õiguskantsleri seaduse § 35¹ lõike 3 kohaselt on õiguskantsleri menetluse lõpus antud seisukoht lõplik ega ole kohtus vaidlustatav. See ei tähenda aga automaatselt, et kõik õiguskantsleri Kantselei menetluslikud otsused või menetluse läbiviimisega seotud võimalikud rikkumised jääksid väljapoole kohtulikku kontrolli.
Siit tuleneb põhimõtteline küsimus: mida saab inimene tegelikult vaidlustada, kui ta ei nõustu õiguskantsleri sisulise seisukohaga või leiab, et tema tõstatatud põhiõiguste küsimused jäeti sisuliselt käsitlemata? Kui sisulist seisukohta ei saa kohtus vaidlustada, siis kuidas saab inimene saavutada sõltumatu kontrolli selle üle, kas tema pöördumist käsitleti nõuetekohaselt ja kas õiguskantsler täitis talle seadusega pandud ülesandeid?
Ma ei väida, et õiguskantsleri iga seisukoht peab olema kohtus vaidlustatav. Ma väidan, et õiguskaitse tegelikku toimimist ei saa hinnata üksnes selle järgi, kas inimesele on selgitatud menetluskorda. Oluline on ka see, kas tal on võimalik oma põhiõiguste kaitseks tegelikult ja tõhusalt abi saada.
Sellest tuleneb järgmine põhiseaduslik küsimus: kui õiguskantsleri sisulist seisukohta ei saa kohtus vaidlustada ning inimesel puudub ka tegelik võimalus esitada oma põhiõiguste kaitseks individuaalkaebus otse Riigikohtule, siis kes ja millise menetluse kaudu kontrollib, kas põhiõiguste kaitseks loodud süsteem ise vastab põhiseadusele?
Palun õiguskantsleril hinnata, kas õiguskantsleri seaduse § 35¹ lõikes 3 sätestatud piirang on põhiseadusega kooskõlas ka olukorras, kus inimene leiab, et tema põhiõiguste kaitseks esitatud olulised küsimused jäeti sisuliselt käsitlemata ning tal puudub muu tõhus võimalus selle kontrollimiseks. Palun selgitada, millistele põhiseaduse sätetele ja põhimõtetele õiguskantsleri hinnang tugineb.
Kui õiguskantsler leiab, et nimetatud regulatsioon võib olla põhiseadusega vastuolus, palun tal kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel Riigikohtusse pöördumist, et kontrollida vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasust.
Lisaks palun hinnata, kas Eesti õiguskorras tuleks luua selgem ja tõhusam võimalus individuaalkaebuse esitamiseks olukorras, kus inimene väidab põhjendatult oma põhiõiguste rikkumist, tavapärased õiguskaitsevahendid puuduvad või ei võimalda rikkumist sisuliselt kontrollida ning küsimus puudutab eriti olulisi avalikke huve või suure hulga inimeste põhiõigusi.
Näiteks võib probleem tekkida juhul, kui riiklik meede või selle õiguspärasuse kontrollimise võimaluse puudumine mõjutab sadade tuhandete inimeste elu, tervist või muid põhiõigusi, kuid üksikisikul puudub tegelik võimalus taotleda küsimuse põhiseaduslikkuse kontrollimist ilma kulukat kohtumenetlust algatamata ja sellega kaasnevaid kulusid kandmata.
On väljaspool mõistlikku kahtlust, et ka vaesuses elavatel inimestel on vajadus ja õigustatud ootus oma inimõiguste ja põhivabaduste kaitsele. Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal Eestis suhtelises vaesuses ligikaudu 263 200 inimest ehk 19,5% elanikkonnast. Nende inimeste seas on kindlasti neid, kelle sissetulek kulub peaaegu täielikult elementaarsete vajaduste, nagu toidu, eluaseme, kütte ja ravimite eest tasumiseks. Sellises olukorras võib ka seaduses ette nähtud õiguskaitsevõimalus jääda tegelikkuses kättesaamatuks, kui inimesel puuduvad vahendid õigusabi ja kohtumenetlusega seotud kulude kandmiseks.
Just seepärast on oluline põhiseadusega loodud õiguskantsleri institutsioon, kelle ülesannete hulka kuuluvad nii isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse kui ka õigusaktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse kontrollimine. Õiguskantsleri roll on eriti oluline olukorras, kus inimesel endal puuduvad vahendid või tegelikud võimalused oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Inimese õigus kaitsele ei tohi jääda pelgalt näiliseks seetõttu, et tal pole majanduslikult võimalik oma õiguste kaitseks vajalikke kulukaid samme astuda.
Sellisel juhul ei tohi süsteemse probleemi sisuline hindamine sõltuda üksnes sellest, kas iga inimene suudab eraldi kohtuvaidluse algatada või kas mõni pädev institutsioon otsustab küsimuse menetlusse võtta.
Mõistan, et õiguskantsler ei saa kehtiva seaduse alusel ise luua uut individuaalkaebuse esitamise õigust. Küll aga palun hinnata, kas kehtiv kord tagab põhiseadusest tuleneva õiguse tõhusale õiguskaitsele ning kas võimaliku puudujäägi kõrvaldamiseks tuleks algatada seadusemuudatus või teha Riigikogule vastav ettepanek.
Ebaõiglusest ei sünni õigust. Õigusriigi põhimõte eeldab, et ka õiguskaitse korraldus ise peab olema kooskõlas põhiseaduse ja põhiõiguste kaitse eesmärkidega. Lõplikkus ei tohiks muutuda põhjuseks, miks põhjendatud väide põhiõiguste rikkumisest jääb igasuguse sisulise kontrollita.
Minu pöördumise keskne küsimus on, kas COVID-19 kriisi ajal ja sellele järgnenud perioodil hinnati inimeste põhiõiguste kaitset piisavalt terviklikult ning kas õiguskantsler kasutas talle antud pädevust nende õiguste kaitsmiseks sisuliselt ja põhjendatult.
Ma väidan, et konkreetse meetme formaalne seaduslikkus, üksikisiku võimalus otsus vaidlustada ja õiguskantsleri pädevuse piiritlemine ei anna automaatselt vastust küsimusele, kas inimeste põhiõigused olid kaitstud ka eri meetmete tegelikku koosmõju arvestades.
Inimestel, kes kogesid kriisi ajal töökaotust, majanduslikku survet, ühiskonnaelust kõrvalejätmist või terviseprobleeme, peab olema võimalik saada arusaadav vastus sellele, kas nende õigusi kaitsti, kuidas võimalikke rikkumisi hinnati ja millised asutused vastutasid oma ülesannete täitmise eest.
Õiguskantsler ei pea asendama kohut, arste ega teisi riigiasutusi. Küll aga peab ta oma pädevuse piires põhjendama, kuidas ta talle esitatud põhiõiguste küsimusi käsitles, miks pidas valitud lähenemist piisavaks ning kas võimalikud süsteemsed probleemid said sisulise hinnangu.
Palun vastata esitatud küsimustele konkreetselt, tuua välja asjakohased õiguslikud alused ning võimaluse korral viidata dokumentidele ja menetlustele, millele vastused tuginevad. Kui mõnele küsimusele vastamine ei kuulu õiguskantsleri pädevusse, palun nimetada vastav õiguslik alus ja selgitada pädevuse piiri.
Pöördumise eesmärk on saada sisuline ja kontrollitav vastus avaliku võimu tegevuse ning põhiõiguste kaitse kohta küsimustes, mille mõju ulatus paljude inimesteni ja mille tagajärjed ei kadunud koos pandeemia kõige teravama faasi lõppemisega.
Lugupidamisega
Raivo Aleksander Paala
