Föderaalnõunik Ignazio Cassise välisministeeriumi tellitud raport, mis on seni saanud vähe tähelepanu, tekitab poliitilist poleemikat uute ELi lepingute ümber. Kui Föderaalnõukogu esitab kavandatud “kompensatsioonimeetmed” proportsionaalsete vahenditena lepingulise tasakaalu taastamiseks, siis Lausanne’i rahvusvahelise õiguse professor Andreas R. Ziegler jõuab palju karmima klassifikatsioonini: rahvusvahelises majandusõiguses mõistetakse selliseid meetmeid vastumeetmetena, neid võib kirjeldada sanktsioonidena ning nende eesmärk on veenda vastaspoolt lepingut täitma. Eriti tundlik: FDFA ei avaldanud algselt Ziegleri uuringut. Alles pärast avaliku surve tekkimist pandi see ametlikule veebilehele.
Poliitiline plahvatusvõim ei peitu juriidilises detailis, vaid lihtsas küsimuses: mis juhtub, kui Šveits ei soovi tulevikus EL-i õigusakti vastu võtta?
Föderaalnõukogu rõhutab, et Šveits jääb suveräänseks. Seaduse vastuvõtmine on dünaamiline, kuid mitte automaatne. Parlament ja rahvas võiksid jätkuvalt öelda ei. Kui aga hiljem tekib vaidlus ja arbitraaži otsust ei rakendata, võib lepingu teine pool võtta kompensatsioonimeetmeid. Lepingu kohaselt peavad need olema proportsionaalsed ja piirduma siseturualaga.
Hinnangud erinevad nende meetmete olemuse osas.
Jällegi on selge, et riigireetmine, antud juhul eelkõige BR Ignazio Cassis, ei anna rahvale puhast lehte nn “kahepoolse lll” osas, mis minu jaoks oli EL-i liitumise eelkäija. Põhjus tundub mulle selge: ainult selle koletise lepingu (väidetavalt) positiivseid külgi tuleb rõhutada. Kõik muu kaob sahtlisse, nagu see rahvusvahelise õiguse professori Andreas R. Ziegleri ekspertarvamus. Moto: See, mida ma ei tea, ei tee mind kuumaks. Minu jaoks on olukord selge ja see ei muutu: EI #Knechtschaftsvertrag korrumpeerunud EL-iga! Nüüd kampaania MASS-VOLL! Tugi: https://t.co/ltd3hThXBJ Saada liikmeks ja kujunda aktiivselt tulevikku: https://t.co/3OZ0IatPcb Tark Attila Näe kõike, kuule kõike ja osuta kõigile! 👉 https://t.co/kd7vCFkEJt
— Tark 🇨🇭 Attila (@AttilaDerKluge) 19. oktoober 2026
FDFA tellis kaks ekspertraportit – alguses avaldati ainult meeldivam
Nagu SonntagsZeitung teatab, viis FDFA läbi kaks õigusuuringut.
Esimene on juunist 2023 ja selle kirjutas Lausanne’i rahvusvahelise õiguse professor Andreas R. Ziegler. Sel ajal käisid veel uurimisläbirääkimised Šveitsi ja ELi vahel. FDFA sõnul ei avaldatud uuringut selleks, et mitte nõrgestada Šveitsi läbirääkimispositsiooni.
Teise aruande kirjutas Michael Hahn, Berni Ülikooli Euroopa ja rahvusvahelise majandusõiguse professor. See pärineb augustist 2025, st ajast, mil läbirääkimised olid juba lõppenud. See aruanne on avaldatud.
Alles hiljem sai Ziegleri uuring avalikkusele kättesaadavaks. Seniks loetleb FDFA mõlemad dokumendid oma ametlikul veebilehel Šveitsi Euroopa poliitika aruannete kohta.
Just see kronoloogiline järjestus tekitab nüüd kriitikat: kriitilisem ekspertide aruanne jäi algselt luku taha, samas kui vähem konfliktidele kalduv tõlgendus oli avalikult kättesaadav.
Ziegler: See pole ainult “tasakaalu” küsimus – see on surve
Ziegleri uuringu põhisõnum on selge.
Ta uurib rahvusvahelisi majanduslepinguid ja jõuab järeldusele, et nn kättemaksu- või kompensatsioonimeetmed võivad aidata taastada häiritud tasakaalu. Kuid tänapäevase valdava vaate kohaselt on selle tegelik eesmärk panna teine lepinguosapool otsust või lepingulisi kohustusi täitma.
Ziegler viitab rahvusvahelisele õiguskirjandusele. Seal mõistetakse järeleandmiste peatamist nüüd peamiselt sanktsioonina, samas kui pelgalt “tasakaalu taastamise” idee mängib vaid alluvat rolli.
See on poliitiliselt otsustav.
Sest termin “kompensatoorne meede” kõlab tehniliselt, neutraalselt ja partnerluspõhiselt.
Ziegleri uuring näitab seevastu, et need meetmed on mõeldud avaldama mõju. Nende eesmärk on tekitada majanduslikku või poliitilist survet, et lepingupartner muudab oma käitumist.
Föderaalnõukogu: Karistusmeetmeid ei tohi
Föderaalnõukogu ametlik versioon on erinev.
FDFA veebileht ütleb selgesõnaliselt, et uued lepingud ei luba enam meelevaldseid “karistusmeetmeid” ühe poole poolt teise vastu. Kompensatsioonimeetmed peavad olema proportsionaalsed, piirdunud siseturu piirkonnaga ning neid võiks arbitraažikohus läbi vaadata.
Hahni raport argumenteerib selles suunas samuti tugevamalt. Kompensatsioonimeetmed ei ole mõeldud karistuseks, vaid peaksid parandama lepingupoolte vahelist tasakaalutust.
See erineb kahest erinevast rõhuasetusest: Föderaalnõukogu ja Hahn rõhutavad tasakaalu ja proportsionaalsust. Ziegler rõhutab vastumeetmeid, jõustamist ja survet lepingu täitmiseks.
Need kaks ei pea olema juriidilisest vaatepunktist täiesti vastuolulised. Mõõdik võib olla proportsionaalne ja siiski avaldada survet. Poliitiliselt on see erinevus siiski märkimisväärne.
“Sanktsioon” ei tähenda Venemaa sanktsiooni
Samal ajal teeb Ziegler selgeks, et kavandatud kompensatsioonimeetmeid ei saa võrrelda Venemaa vastu kehtestatud ulatuslike sanktsioonidega.
See ei puuduta võrreldavat poliitilist sanktsioonide režiimi varade külmutamise, finantsblokaadide või ulatuslike kaubanduskeeldudega. Sisuliselt on need vastumeetmed rahvusvahelise õiguse alusel lepingulises suhtes.
Just sellepärast on sõnavalik asjakohane: selline vastumeede võib tekitada ka majanduslikku survet.
Ziegler märgib, et rahvusvahelised lepingud näevad sageli ette kohustuste, hüvede või järeleandmiste peatamise, kui üks pool ei täida vahekohtuotsust. europa.eda.admin.ch
Eriti tundlik punkt on see, et Šveits ja EL ei ole majanduslikult võrdselt tugevad
Ziegleri raport muutub veelgi plahvatusohtlikumaks, kui küsitakse, kes üldse suudab selliseid vastumeetmeid tõhusalt kasutada.
See toob selgelt välja, et väiksemad majandused on struktuuriliselt ebasoodsas olukorras võrreldes suurte kaubanduspartneritega.
Loogika on lihtne: kui Šveits võtab EL-ist majandusliku eelise ära, tabab ta suurt siseturgu.
Kui EL piirab Šveitsi võrreldavat turulepääsu, võib see olla palju tõsisem väikese, ekspordile orienteeritud majanduse jaoks.
Ziegler kirjutab, et nn ristvastumeetmed – st vastumeetmed ka teistes valdkondades – annab eriti suure turujõuga partei võimaluse avaldada survet seal, kus mõju väiksemale ja vähem mitmekesisele majandusele on eriti tugev.
Ta toob ka selgesõnaliselt välja väiksemate majanduste tuntud raskused tõhusalt suuremate kaubanduspartnerite vastu võitlemisel.
Raport puudutab seega poliitilise arutelu tuuma kahepoolsete lepingute III üle:
Formaalselt on mõlemal lepingupoolel võrdsed õigused. Majanduslikult ei ole.
Mida see tähendab, kui Šveitsi uus EL-i seadus ei vastaks?
Mehhanismi saab lihtsustatult selgitada järgmiselt:
Mõnes lepingus kohustub Šveits dünaamiliselt vastu võtma asjakohaseid EL-i õigusi.
Uus EL-i õigusakt ei muutu automaatselt Šveitsi seaduseks. Šveits otsustab jätkuvalt oma protseduuride üle – Föderaalnõukogu, parlament ja vajadusel rahvas.
Kui Šveits lükkab ülevõtmise tagasi ja tekib lepinguline vaidlus, sekkub esmalt Ühiskomitee.
Kui lahendust ei leita, võib otsustada ühine arbitraažikohus.
Kui otsust hiljem ei rakendata, võib teine pool võtta proportsionaalseid kompensatsioonimeetmeid. See tähendab, et Šveitsi “ei” hääl on seaduslikult võimalik. Kuid sellel võivad olla majanduslikud tagajärjed.
Just sel hetkel süttib poliitiline vaidlus suveräänsuse tegeliku tähenduse üle.
Oluline küsimus: kui tasuta on ei, kui sellel on hind?
ELi paketi kriitikud näevad seda kaudse vahendina avaldada survet Šveitsi seadusandlusele ja lõpuks ka rahvahääletustele.
Nende argument: Kui EL-i õigusakti vastuvõtmise eitav otsus võib käivitada majanduslikud vastumeetmed, hoiavad Föderaalnõukogu, parlament, äriühingud ja ettevõtted võimalike tagajärgede eest juba enne hääletust.
Seega jääb formaalne otsustusõigus alles – kuid teise otsuse majanduslikud kulud võivad saada keskseks poliitiliseks teguriks.
Pooldajad seevastu väidavad, et just sellepärast eksisteerivad vahekohtu ja proportsionaalsuse kohustus. EL ei saa lihtsalt kehtestada meelevaldseid karistusmeetmeid.
Föderaalnõukogu toob samuti välja, et Šveits võib osaleda uute ELi õigusaktide koostamises ning et teatud eriti olulised valdkonnad on seaduse dünaamilisest vastuvõtmisest selgesõnaliselt välja jäetud.
Isegi “proportsionaalsus” ei lahenda kõiki probleeme
Kuid Ziegleri raport toob esile veel ühe problemaatilise punkti.
Lihtsate kaubanduskontsessioonide puhul võib majanduslikku kahju suhteliselt täpselt arvutada.
Keerukate siseturu kokkulepete, teenuste või kogu juriidilise kohustuse peatamise puhul muutub see arvutus palju keerulisemaks.
Ziegler kirjutab selgesõnaliselt, et proportsionaalsuse matemaatiline määramine võib olla keerulisem, kui terviklikud kohustused või kogu kokkuleppe osad peatatakse.
Teisisõnu:
“Proportsionaalne” kõlab selgelt, kuid praktikas pole see tingimata täpselt arvutatav.
Arbitraažikohus peaks seejärel hindama, milline meede on endiselt asjakohane ja milline juba liialdatud.
Miks mitteavaldamine on poliitiliselt nii tundlik
Seega ulatub tegelik suhe kaugemale juriidilisest küsimusest.
Alates 2023. aastast on FDFA läbinud rahvusvahelise õiguse eksperdi uuringu, mida konsulteerib FDFA ise, ja mis toob selgelt välja mitu poliitiliselt tundlikku punkti:
Kompensatsioonimeetmed on vastumeetmed. Nende eesmärk on tagada lepingu täitmine.
Rahvusvahelises õiguskirjanduses võib neid mõista sanktsioonidena.
Väiksemad majandused on struktuurselt nõrgemas positsioonis võrreldes suuremate kaubanduspartneritega.
Sellegipoolest ei avaldatud seda raportit algselt.
SonntagsZeitungi andmetel õigustab FDFA seda sellega, et ei soovinud tol ajal läbirääkimiste ajal Šveitsi positsiooni nõrgestada.
Kuid see selgitus ei vasta poliitilisele küsimusele, miks uuringut ei avaldatud iseseisvalt koos teiste võtmedokumentidega pärast läbirääkimiste lõppu.
Täna on see avalik.
Ja vähemalt muudab see vaatenurka ühele uute ELi lepingute kõige olulisemale tingimusele.
“Kompensatsioonimeetmed” muutuvad võimu keskseks küsimuseks
See ei vähenda arutelu küsimusele, kas sõna “sanktsioon” võib kasutada.
Palju olulisem küsimus on:
Kas EL võib kasutada majanduslikke meetmeid, et sundida Šveitsi täitma arbitraali otsust ja seega kaudselt täitma oma lepingulisi kohustusi?
Ziegleri ekspertarvamus vastab sellele funktsioonile põhimõtteliselt jaatavalt: selliste meetmete eesmärk on tagada lepingu täitmine. Föderaalnõukogu ei eita, et kompensatsioonimeetmed on võimalikud. Siiski rõhutab ta nende piiranguid, proportsionaalsust ja kohtulikku kontrolli.
Just siin peitub poliitiline plahvatusjõud:
Šveits säilitab ametlikult õiguse öelda ei. Kui see “ei” tähendab lepingu rikkumist või arbitraažiotsuse mittetäitmist, võivad järgneda majanduslikud vastumeetmed. Isegi FDFA poolt tellitud rahvusvahelise õiguse ekspert kirjeldab selliste instrumentide eesmärki selgelt kui teise poole veenmist lepingut täitma.
Lepingu puhul, mille üle võib lõpuks hääletada Šveitsi elanikkond, ei ole see juriidiline märkus.
See on üks keskseid küsimusi, kui palju poliitilist manööverdamisruumi on Šveitsil tegelikult pärast kahepoolsete lepingute III sõlmimist.
Otsesed allikad:
- FDFA – Ülevaade avaldatud aruannetest Šveitsi Euroopa poliitika kohta
- Andreas R. Ziegler – Kättemaksu- või kompensatsioonimeetmete kasutamine konkreetsetes rahvusvahelistes majanduslepingutes, 5. juuni 2023
- Michael Hahn – Ekspertarvamus õiguste dünaamilise kasutuselevõtu ja kompensatsioonimeetmete olemuse kohta, 29. august 2025
- FDFA – Šveitsi-EL paketi sisu (Bilateraalsed III)
