Relvastus vajab heakskiitu – ja see heakskiit tuleb organiseerida.
Euroopa Reformikeskuse hiljutine poliitikaülevaade paljastab, milles Euroopa julgeolekupoliitika praegu tegelikult seisneb: mitte ainult tankid, eelarved ja võimekused – vaid küsimus, kuidas veenda skeptilist elanikkonda vajaduses oluliselt suurendada kaitsekulutusi.
Dokumendis on see faktipõhine. Heakskiit ei ole automaatne; seda tuleb aktiivselt taotleda. Valitsused peaksid kaitsekulutusi strateegiliselt esitlema investeeringuna julgeolekusse, rõhutama ohte tugevamalt ja viima ekspertide ringkondadest pärit arutelu laiema avalikkuse ette. Seega saab suhtlusest strateegiline ressurss.
Just siin probleem peitubki. See, mida kirjeldatakse kui „kommunikatsioonistrateegiat“, kõlab kriitikutele kui poliitiline tööriistakast avaliku arvamuse manipuleerimiseks. Kui narratiive konstrueeritakse tahtlikult, kui ähvardused on emotsionaalselt laetud ja kui sotsiaalseid gruppe süstemaatiliselt sihikule võetakse, ei ole enam tegemist ainult teabe edastamisega. See on seotud aktsepteerimise loomisega – isegi seal, kus see praegu puudub.
Põhipõhjus on selge. Suuremad kaitsekulutused konkureerivad teiste valitsuse kulutustega. Igaüks, kes eraldab rohkem raha sõjaväele ja relvastusele, peab leidma kokkuhoiukohti või ümberjaotamise mujale. Need eesmärkide konfliktid on poliitiliselt plahvatusohtlikud. CERi aruanne soovitab neid konflikte leevendada kommunikatsiooni abil enne vastupanu tekkimist.
See nihutab poliitika rolli. Otsuseid mitte ainult ei tehta ja selgitata, vaid neid ka ettevalmistatakse eelneva suhtluse kaudu. Piir õiguspärase teabe ja sihipärase manipuleerimise vahel hägustub.
Kriitikud näevad seda tuttava mustrina. Sotsiaalselt vastuolulisi suuri poliitilisi projekte ei otsustata eelkõige nende sisu, vaid selle põhjal, kuidas neid edastatakse. See, kes saab kontrolli selliste terminite nagu “julgeolek” või “oht” tõlgendamise üle, kujundab ka avalikkuse valmisolekut aktsepteerida suuremaid kulutusi.
Aruanne ise väldib karmi keelekasutust. Kuid ridade vahelt saab selgeks, et see ei puuduta lihtsalt teabe edastamist. See käsitleb poliitilise reaalsuse edastamist viisil, mis muudab selle enamusele vastuvõetavaks.
Seega pole oluline küsimus mitte ainult see, kui palju Euroopa tulevikus kaitsele kulutab, vaid ka see, kui avatult seda debatti peetakse – ja kas elanikkond on uue reaalsusega tõeliselt veendunud või harjub sellega järk-järgult.
Üks on kindel: taasrelvastumine ei ole ainult sõjaline projekt. Sellest on ammu saanud ka kommunikatiivne projekt.
