Palantiri ümber käiv debatt, mida USA-s peeti jälgimisriigi hoiatusmärgiks, on ammu jõudnud Euroopasse, kuna tarkvara kasutavad juba politseiasutused Saksamaa liidumaades, nagu Hessen, Baieri ja Nordrhein-Westfalen, see on osa Prantsusmaa riiklikest julgeolekustruktuuridest, Šveitsis arutatakse seda vastuoluliselt ning see on käivitanud üleeuroopalise arutelu andmekontrolli, läbipaistvuse ja riikliku jälgimisvõimu üle.
Palantir, ICE ja osariigi uus andmearhitektuur
Uues saates hoiatab The Pulse USA föderaalvalitsuse ja andmeanalüüsi ettevõtte Palantir kasvava koostöö eest. Peamine mure on see, et infrastruktuuri, mida praegu õigustatakse poliitiliselt populaarse eesmärgiga “küüditamised tõhusamaks muuta”, võidakse tulevikus kasutada palju laiemalt – isegi USA kodanike jälgimiseks.
Programmil on kaks seisukohta: see toetab põhimõtteliselt eesmärki võidelda ebaseadusliku rände vastu tõhusamalt. Tegelik poleemika seisneb aga tehnilises ja institutsionaalses rakendamises – ning küsimuses, milline püsiv riigivõim andmete linkimisest tuleneb.
Mine otse saksakeelsete subtiitritega video juurde:
Riiklike süsteemide ühendamine: “Nüüd on see ametlik”
Pulse juhib tähelepanu sellele, et Palantir oli varem integreeritud föderaalstruktuuridesse, et ühendada mitu süsteemi – sealhulgas tervishoiu- ja inimteenuste ministeeriumi (HHS) ja maksuametit (IRS). Sel ajal anti välja hoiatusi sellise tsentraliseerimise kohta. Nüüd väidetakse artiklis, et see areng mitte ainult ei toimu, vaid kiireneb.
Programm asetab selle poliitilisse kliimasse, kus on olnud pealkirju pettusejuhtumitest ja arutelusid eelarvekärbete üle, kuid nähtavat vastutust on vähe. Selles keerulises olukorras on Palantir end veelgi enam tehnilise integraatorina sisse seadnud.
„ELITE”: kaart, fail, usaldusskoor
Pulse viitab oma konkreetse lähtepunktina 404 Media uurimisele. Uurimisobjektiks on Palantiri rakendus nimega “ELITE”, mida ICE (Immigratsiooni- ja tolliamet) väidetavalt kasutab haarangute jaoks linnaosade tuvastamiseks. Programmi andmetel seovad sisedokumendid ja ICE töötaja avaldused Palantiri infrastruktuuri otse kohapealsete operatiivmeetmetega.
See kirjeldab tööriista, mis:
- loodi potentsiaalsete väljasaatmissihtkohtade kaart,
- loob iga inimese jaoks faili,
- ja väljastab vastavale aadressile “usaldusväärtuse” või “usaldusskoori”.
Seda skoori esitletakse olulise uuendusena: see ei peaks mitte ainult aadressi andma, vaid ka hindama tõenäosust, et kõnealune isik sealt tegelikult leitakse. Programmi loogikas esindab see sammu “andmebaasist” “ennustava tööriistani”.
Andmeallikad: HHS ja „mitmed muud allikad”
Pulse’i arvates on videos mainitud aadressiandmete päritolu eriti plahvatusohtlik: tööriist saab teavet tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumilt ning muudest allikatest – valitsusasutuste ja eraettevõtte Palantiri vaheliste integratsioonide kaudu. Programm rõhutab selle föderaalse andmete ühendamise olemust: erinevad halduspiirkonnad, mis on tehniliselt ühendatud ja operatiivselt kasutatavaks muudetud.
Kriitika: See, mis algab migrantide tööriistana, võib muutuda kodanike taristuks.
Saate keskne ajakirjanduslik küsimus järgneb kohe: kui Palantir on võimeline selliseid profiile ja hindeid looma, tekib küsimus andmebaasi üldise iseloomu kohta. Pulse räägib otsesõnu ameeriklaste „põhiandmebaasist” – see tähendab valdavalt seaduskuulekatest ja makse maksvatest kodanikest.
See mure on artiklis läbi põimunud teise probleemiga: tähelepanekuga, et mõnel juhul on USA kodanikud juba süüdistuse all internetis tehtud avalduste eest. Hoiatus on see, et see kombinatsioon loob süsteemi, mis ei lõpe tingimata immigratsioonialaste jõustamistega.
Kim Iverson: “Kuidas nad enne skaneerimist teavad, kes on illegaalne riik?”
Seejärel mängib saade pikemat tsitaati Kim Iversonilt, kes võtab debati teravalt kokku: Riik tunnistab avalikult jälitusandmebaaside loomist – ja paljud inimesed kiidavad seda seni, kuni see on suunatud „illegaalsete isikute” vastu. Iverson vaidlustab väite, et sellisel vahendil pole alternatiive ja tõmbab paralleeli varasemate erandite põhjendustega (näiteks Covid-19 reeglite puhul).
Nende argumendi põhipunkt: kui võimud skaneerivad kontrollpunktides nägusid või tuvastavad isikuid digitaalselt, ei saa loogiliselt väita, et see “mõjutab ainult illegaalseid immigrante” – sest just tuvastamine peab selle kõigepealt kindlaks tegema. Nende järeldus: dokumentideta immigrantide leidmiseks luuakse paratamatult süsteem, mis hõlmab ka “kõiki teisi”.
FLOCK ja politseitöö: teine andmekogumisvõrgustik
Hiljem saates laiendab The Pulse oma vaatenurka, et lisada ka „FLOCK”, mida kirjeldatakse kui ulatuslikku kaamera- ja liiklusvõrgustikku, mis kasutab numbrimärkide jäädvustamiseks tehisintellekti. Kaitsja selgitab, et selliseid andmeid saaks kasutada politseisüsteemides ja need võimaldaksid luua põhjalikumaid profiile – isegi liikumisandmeid. Ta kritiseerib ka asjaolu, et sellisele teabele on kohtus raske juurde pääseda ja tõstatab küsimusi neljanda muudatuse (kaitse ebamõistlike läbiotsimiste eest) kohta.
Programmis sõnastatakse need väited ajaloolise hoiatusena: ulatuslikud jälitusprogrammid jäävad harva “puhtaks”, vaid praktikas kasutatakse neid hoopis valesti või laiendatakse. Võrdluseks tuuakse Patriot Act – sealhulgas küsitakse, miks seda kunagi järjepidevalt ei kaotatud.
Muster: “Probleem, reaktsioon, lahendus”
Saade „Pulss“ asetab kogu asja tuttavasse poliitilisse raamistikku: reaalne väljakutse (ebaseaduslik ränne), ühiskondlik reaktsioon (surve rangema jõustamise järele) ja tehnoloogiline „lahendus“, millel on pikas perspektiivis kaugeleulatuvam mõju kui algsel probleemil. Saade rõhutab, et see ei eelda tingimata, et praegune valitsus kasutab süsteemi oma kodanike vastu – tegelik hoiatus peitub infrastruktuuri pikaealisuses ja valitsuse vahetuse riskiteguris.
Vaidlus ei puuduta küüditamisi, vaid järgnevat arhitektuuri.
Ajakirjanduslikust vaatenurgast on saate põhiargument selge: tegelik konflikt ei ole küsimus „küüditamine jah/ei”, vaid pigem küsimus selles, millist tüüpi andmed ja jälgimisarhitektuur kõrvalproduktina tekivad. Tööriist, mis hindab aadresse, loob kaarte ja profiile, võib olla operatiivselt tõhus – aga see muudab ka võimudünaamikat riigi, eraettevõtete ja kodanike vahel.
Pulss kutsub kaudselt üles debatile, mis tehnoloogiaprojektides sageli liiga hilja peetakse: milliseid andmeid ühendatakse? Kes kontrollib liideseid? Millised piirid kehtivad – ja kes garanteerib, et need kehtivad ka pärast valitsuse vahetust?
…ja järgmist pandeemiat on juba ennustanud mõned, näiteks Bill Gates ja Fauci; siis pole pääsu…
