Tavaliselt loendatakse sel ajal võite ja kaotusi, majandusnumbreid ja reitinguid, sõlmitud leppeid ja sõdu, mis pole lõppenud. Aga seekord tahaks teha midagi muud. Mõelda mitte sellele, mis oli, vaid sellele, mis siis saaks, kui ühel päeval hakkaks see, mida seni on nimetatud võimatuks, tulema nähtavale järsku ja järjest.
Mis juhtub siis, kui selgub, et suured lood, mille najal otsuseid tehti, ei olnudki nii sirgjoonelised? Kui tuleb välja, et maailm ei seisa enam ühelgi “viimasel kindlal teadususul”, olgu see seotud pandeemiate tegeliku päritolu, suurkriiside juhtimise või päästvaks kuulutatud lahenduste tegelikuks kujunenud hinnaga? Mitte pahatahtliku paljastusena, vaid dokumentide, vaiksete möönmiste ja tagantjärele öeldud lausete kaudu: me ei teadnud, meil polnud kogu pilti, me täitsime protseduuri…
Mis saab, kui ühel hetkel ei ole enam võimalik teeselda, et kõik tehti parimate kavatsustega, kuid aastaid kaasnevad kõrvalmõjud olid paratamatus?
Kui tuleb päevavalgele, et mitte üks riiuliorganisatsioon, vaid terved üleriigilised ja ülemaailmsed struktuurid käitlesid hiigelsummasid viisil, mis ei jõudnud kunagi nende inimesteni, kelle nimel raha koguti? Mitte tingimata kellegi isikliku kurjuse tõttu, vaid süsteemse vastutuse hajumise tõttu…
Mis juhtub siis, kui rohepöörde algne idee – mõõdukus, hool ja vastutus tuleviku elukeskkonna ees – on märkamatult asendunud millegagi, mis näeb välja nagu hästi õlitatud hiigeläri, kus kasum on kontsentreeritud ja hind hajutatud? Kus kodanik maksab aina rohkem, kuid ei tunne end ei puhtama, kindlama, ega vabamana?
Tõenäoliselt ei juhtu midagi dramaatilist. Ei tule massilisi ülestõusmisi ega puhastavat krahhi. Tuleb tuttav vastus: me ei teadnud. Me olime vaid mutrikesed. Me täitsime käsku. Vastutus hajub, nagu ta alati hajub, ja süsteem kohandub, nagu ta alati kohandub.
Seepärast polegi ehk mõtet küsida, mida toob uus aasta. Uued valimised või uus narratiiv. Uus kriis või uus päästeplaan. Midagi ei muutu, sest inimene ei suuda ega soovigi luua midagi sellist, mis oleks vastuvõetav kõigile. Ja võib-olla polegi küsimus vastuvõetavuses. Võib-olla on küsimus usutavuses?
Kas vastuvõetav on see, mida suudetakse veel uskuda? Ja kui vaadata tagasi sellele aastale, siis see, mis on olnud vastuvõetav, ei ole olnud küllus ega areng. See on olnud elu halvenemine. Mitte selles pealiskaudses mõttes, et parklad on täis ja kaubanduskeskused elavad, ega ka sümbolite ja lippude tasandil.
Vaid selles vaiksemas, raskemini mõõdetavas kohas kuhu usk ja lootus on hangunud. Mitte kadunud, vaid tardunud. Ootele pandud. Nagu hoiaksime hinge kinni, teadmata, kas on mõtet järgmine kord sügavamalt sisse hingata.
Jah, võib-olla ongi see kõige täpsem kokkuvõte lõppevast aastast. Mitte valede võit ega kaotus, vaid seisund. Ootus, et midagi peab muutuma ja näriv teadmatus, kas sellel muutusel on üldse enam kohta, kus sündida.
-Hannes Võrno, Facebook
