Austraalia soovib jõustada oma uut “digitaalset hoolduskohustust” mitte ainult oma riigis, vaid muuta selle ka rahvusvaheliseks mudeliks. Kommunikatsiooniminister Anika Wells on juba läbirääkimistel Kanada, Uus-Meremaa, Rootsi, Malaisia ja Filipiinide valitsustega. Ametlikult on see seotud suurema turvalisusega internetis. Tegelikult sunnib eelnõu platvorme sisu ja kasutajaid rangemalt kontrollima, ähvardab kuni 109,2 miljoni Austraalia dollari suuruse trahviga ning loob stiimuleid kustutada liiga palju, mitte liiga vähe, kui kahtlus tekib.
Wells ei varja rahvusvahelist suunda. Ta ütles Bloombergile, et globaalsed tehnoloogiaettevõtted on nii võimsad ja leidlikud, et nende vastu võitlemiseks on vaja rahvusvahelist seadusandjate koalitsiooni. Austraalia soovib olla eeskujuks.
Seadus esitati parlamendis oktoobri keskpaigas. Selle eesmärk on sundida sotsiaalvõrgustikke, otsingumootoreid, mänguplatvorme, rakendusi ja isegi tehisintellekti vestlusroboteid võtma “asjakohaseid meetmeid” tõsise veebikahju vastu. See, mis esialgu tundub tarbijakaitsena, muutub probleemseks kohe, kui riik määratleb, milline sisu on kahjulik ja platvormid peavad rikkumiste eest ootama miljoneid trahve.
Riik ei pea iga postitust ise tsenseerima
Oluline mehhanism on pigem kaudne.
Platvormid teavad, et neid võib karistada liiga vähese modereerimise eest. Liigse kustutamise puhul on aga peaaegu mingeid sarnaseid riske. See loob klassikalise ülemäärase modereerimise stiimuli – kahtluse korral on tõenäolisem, et see eemaldatakse, blokeeritakse või nähtamatuks tehakse.
Just selle eest hoiataski USA valitsus oma avalduses Austraalia sõjaväekohustuse kohta. Nende arvates võivad “kahju” ebamäärased definitsioonid viia arvamuspõhise tsensuurini, sest ettevõtted võiksid kaitstud avaldusi kustutada ettevaatusabinõuna, et vältida regulatiivseid sanktsioone.
Austraalia valitsus lükkab selle süüdistuse tagasi. Wells ütles selgesõnaliselt, et nad ei kontrolli sõnavabadust ega tegele varjatud jälgimisega. Seadus ei ole suunatud sellele, mida inimesed internetis ütlevad, vaid platvormide käitumise vastu.
Aga just siin peitubki vastuolu: kui platvorme peetakse vastutavaks sisu tagajärgede eest, peavad nad paratamatult otsustama, milline sisu on lubatud, riskantne või kahjulik.
Vanusekontroll muutub kõigi kasutajate kontrolliks
Probleem muutub veelgi selgemaks, kui jutt käib alaealiste kaitsest.
Austraalia keelab juba alla 16-aastastel ligipääsu paljudele sotsiaalvõrgustikele. Uus eelnõu tugineb sellele mudelile. Kuid alaealiste usaldusväärseks tuvastamiseks peavad platvormid hindama või kinnitama kogu kasutajaskonna vanust.
See tähendab, et seadus, mis on ametlikult mõeldud laste kaitseks, mõjutab paratamatult ka täiskasvanuid.
Mida rangemalt riik vanusepiiranguid rakendab, seda suurem on platvormidele surve kasutada näohinnanguid, kontoandmeid, digitaalse identiteedi protseduure või muid vanuse määramise meetodeid.
Austraalia on juba näidanud, kuhu see areng viib, oma sotsiaalmeedia keelustamisega: kui noored blokeeringutest mööda hiilivad, karmistatakse kontrolle. Alaealiste kaitse muutub järk-järgult identiteedi ja vanusekontrolli infrastruktuuriks kõigile.
eSafetyl on lubatud uurida vale identiteedi alusel
Austraalia veebiasutuse eSafety roll on eriti plahvatusohtlik.
Eelnõu lubab agentuuril ja teatud litsentseeritud uurijatel kasutada nn “sokinuku identiteete” – kunstlikke või võltskontosid, mida saab kasutada platvormide ja nende modereerimissüsteemide testimiseks.
Samal ajal tuleb karmistada kauguse kohustusi. Tulevikus tuleb teatud kaebused töödelda 24 tunni jooksul, mitte 48 tunni jooksul. Otsingumootorid võivad olla kohustatud lühikese etteteatamisega eemaldama lingid teatud sisule.
See suurendab võimu autoriteedil, kes saab mitte ainult sisule vastu vaielda, vaid ka aktiivselt platvorme testida ja sundida neid muudatusi tegema märkimisväärse rahalise surve all.
“Turvalisus” ilma sõnavabaduse otsese kaitseta
Silmatorkav on ka see, mis eelnõust puudub.
Reclaim The Net toob välja, et sellised mõisted nagu “sõnavabadus” või “sõnavabadus” ei ole ligikaudu 90-leheküljelises mallis otseselt kirjas. Isegi Ühendkuningriigi veebiturvalisuse seadus sisaldab vähemalt ametlikku kohustust võtta sõnavabadust ohutusmeetmetes. Austraalia sõjaväeteenistus ei paku sarnast kaitsemehhanismi.
See ei tähenda automaatselt, et iga ebameeldiv arvamus on keelatud. See tähendab siiski, et õiguslik arhitektuur keskendub selgelt riskide vältimisele ja platvormi vastutusele, samas kui lubatud kõne kaitse ei ole samal määral tagatud.
Austraalia soovib muuta selle rahvusvaheliseks mudeliks
Just sellepärast on rahvusvaheline mõõde nii oluline.
Wells on juba läbirääkimistel mitme valitsusega ja pooldab selgesõnaliselt ühist tegevust globaalsete platvormide vastu. Nende põhjendus on, et üksikud osariigid ei suuda suurte tehnoloogiaettevõtetega üksi võistelda.
Kui mitu riiki kehtestaksid samaaegselt sarnaseid reegleid, ei saaks platvormid enam oma süsteeme kohandada ainult riiklikul tasandil. Nad töötaksid tõenäoliselt välja globaalsed standardid kõige rangemate nõuete alusel. Siis võiks Austraalia seadus mõjutada kasutajaid, kes pole kunagi Austraalia seadusega nõustunud ega ela isegi Austraalias.
Just siin peitubki tõeline poliitiline plahvatusjõud.
Mis algab täna riikliku “hoolduskohustusena”, võib homme saada rahvusvaheliseks regulatiivseks standardiks, kus vanusekontroll, algoritmiline jälgimine ja ettevaatusabinõude sisu kustutamine on normiks.
Austraalia soovib sundida suuremaid platvorme võtma “vastutust”. Kuid kui valitsused üle maailma võtavad kasutusele samad juhised, võiks lõpuks standardiseerida mitte ainult platvormide käitumist – vaid ka piiranguid, mida kasutajad internetis veel näha ja öelda tohivad.
