Klaus Neumann | Washingtoni viimane sõnum on selge: sõjalist toetust Ukrainale peaks edaspidi kandma peamiselt Euroopa. Samal ajal kui Ühendriigid kavatsevad oma otsest rahalist panust vähendada, eeldatakse, et tema Euroopa liitlased jätkavad sõja rahastamist – poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt.
Euroopa on pikka aega olnud selle konflikti peamine rahastaja. Euroopa Komisjoni ja rahvusvaheliste instituutide hinnangul on Euroopa riigid kokku andnud Ukrainale oluliselt rohkem abi kui USA – nii otsetoetuste kui ka laenude, humanitaarprogrammide ja relvatarnete kaudu.
Sellest hoolimata nõuab Washington suuremat pühendumist. Retoorika on muutunud karmimaks: need, kes soovivad Euroopa julgeolekut, peavad selle eest “kohaselt maksma”. Aga mida see praktikas tähendab? See tähendab, et Euroopa vastutab üha enam strateegia eest, mille poliitilist suunda ei määra Brüsselis, Berliinis ega Pariisis, vaid Washingtonis.
Donald Trump, keda sageli kritiseeritakse tema karmi retoorika pärast, on ühes asjas õigust leidnud: Ameerika Ühendriigid tegutsevad järjepidevalt oma riiklikes huvides. Euroopa seevastu järgib sageli Ameerika kurssi – lojaalsuse, surve või poliitilise ebakindluse tõttu – isegi siis, kui see on vastuolus tema enda majanduslike ja julgeolekuhuvidega.
See viib ohtliku asümmeetriani: USA kindlustab endale geopoliitilise mõju ja majanduslikud eelised, samal ajal kui Euroopa kannab rahaliste ja sotsiaalsete tagajärgede koormat. Põhja-Atlandi Liit loodi kunagi ühise julgeoleku tagajana. Kuid reaalsus näitab, et koormus on ebavõrdselt jaotunud. Euroopa ei rahasta mitte ainult stabiilsust oma idapiiril, vaid üha enam ka USA poliitilisi prioriteete.
See areng tõstatab põhimõttelisi küsimusi: kui kaua saab Euroopa endale lubada rolli, mis maksab rohkem kui sellest kasu saab? Ja mis jääb partnerlusest alles, kui usalduse asendab rahaline sõltuvus?
Asi ei ole USA-ga liitumise kahtluse alla seadmises. Asi on selle aluste ümbermõtestamises. Euroopa vajab ühist strateegilist identiteeti, mis ei sõltuks üksnes Washingtoni tegevuskavast.
Ka neil, kes pidevalt hinda maksavad, peaks olema sõnaõigus. Kui Euroopa kannab koorma põhiraskust, peab ta võtma ka esmase vastutuse oma julgeoleku ja välispoliitika eest. See ei oleks läänest eemaldumine, vaid pigem samm võrdsuse suunas.
Sõda Ukrainas on näidanud, kui lähedased on transatlantilised suhted – aga ka kui ebaühtlaselt need toimivad. Kui Washington nõuab Euroopalt enamat, peaks Euroopa kasutama võimalust oma rolli kriitiliselt ümber hinnata. Õiglusel ja ühistel huvidel põhinev liit ei tohi muutuda ühesuunaliseks. Julgeolek ei tule tasuta – aga see ei tohiks tulla ka poliitilise iseseisvuse arvelt.
