Seda ei osatud ette näha, aga üldise sõja pooldajad, strausslased, kes olid Ameerika Ühendriikide juhtorganitest välja jäetud, on ühendanud jõud valitsustevahelistes organisatsioonides. Kõigi üllatuseks on nad muidugi esindatud Euroopa Liidus, aga ennekõike ÜROs ja Ukraina kaitse kontaktgrupis. Rahule pühendunud institutsioonid on sõjaõhutajad üle võtnud.
President Donald Trump on peaaegu aasta aega Ameerika Ühendriike õigele teele tagasi toonud. Ta on taastanud seaduse ees võrdsuse ja teenetepõhise edutamise põhimõtted mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse (DEI) põhimõtete arvelt. Ta on kärpinud föderaaleelarves kõike, mis on seotud imperialistlike eesmärkidega seotud kulutustega ja püüdnud taastada relvajõudude peamist ülesannet – isamaa kaitsmist.
Samal ajal näeme me kõik, kuidas tal ei õnnestu luua Ukrainas ja Palestiinas rahu, mida ta lootis. Ta laseb eurooplastel võidelda Venemaa vastu, mitte Ukraina eest ja Benjamin Netanyahu koalitsioon nõuab oma “Suur-Iisraeli” programmi, see tähendab oma naabrite annekteerimist [1] .
Kõige tõsisemat probleemi me aga ei märka: strausslased, kes laiendasid oma mõjuvõimu George Bush Jr., Barack Obama ja Joe Bideni ametiajal, pole ikka veel kõrvaldatud. Nad on koondunud kahte valitsustevahelisse organisatsiooni: NATOsse ja ÜRO-sse.
NATO äärealadel on nad võtnud kontrolli alla Ukraina kaitse kontaktgrupi (endise Ramsteini grupi), mis alates 9. septembrist ei kohtu enam vaheldumisi USA sõjaväebaasis Ramsteinis ja NATO peakorteris Monsis Brüsselis, vaid nüüd ka Londonis.
Just nemad korraldasid koos Ukraina salateenistustega droonilende Lääne- ja Põhja-Euroopa lennujaamade kohal. Seejärel surusid nad peale Saksa Patriot raketipatareide tarnimist Ukrainale, olles salaja korraldanud esimeste Patriotide üleandmise Iisraelist.
Nemad olid ka need, kes võltsisid ÜRO peasekretäri aruandeid Julgeolekunõukogu 19. ja 26. septembri kohtumiste kohta. [2] Vastupidiselt neile aruannetele – mida me ekslikult uskusime – ei kiitnud Julgeolekunõukogu heaks Iraani-vastaste sanktsioonide taaskehtestamist. Pealegi polnud tal selleks ka volitusi.
Sel suvel võtsid Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik vastu kummaliselt ühise seisukoha JCPOA ehk Iraaniga 5+1 läbirääkimiste käigus allkirjastatud tuumakokkuleppe osas. Meeldetuletuseks, USA pidas neid läbirääkimisi väidetavalt Iraani sõjalise tuumaprogrammi lõpetamiseks ja tuumapommi omandamise takistamiseks. Pärast ühte läbirääkimisvooru peatati kohtumised aastaks, samal ajal kui Washington ja Teheran sõlmisid salaprotokolli, millest me midagi ei tea. Seejärel jätkusid läbirääkimised ja need lõppesid kohe Viinis kokkuleppega. Samuti on oluline meeles pidada, et nii Hiina kui ka Venemaa, kes läbirääkimistel osalesid, on kinnitanud, et Iraanil pole alates 1988. aastast sõjalist tuumaprogrammi olnud.
Ühise laiaulatusliku tegevuskava (JCPOA) ratifitseeris ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2231 20. juulil 2015. Selle tulemusel tühistati järk-järgult Julgeolekunõukogu poolt Iraani vastu kehtestatud sanktsioonid. Järgmisel aastal vaidlustasid aga Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa lepingu, väites, et Iraan uurib tuumarelvi kandmiseks võimelisi rakette. 8. mail 2018 otsustas president Donald Trump (kes oli oma esimesel ametiajal) lepingust taganeda, väites, et see ei ole takistanud Iraanil oma sõjalise jõu laiendamist Lähis-Idas. 19. septembril 2020 teatas president Trumpi esindaja Venezuelas ja Iraanis Elliott Abrams USA sanktsioonide taastamisest, väidetavalt tuginedes resolutsiooni lõikele 11 („tagasilöögimehhanism“). Kuid ei Washington, London, Pariis ega Berliin pole kunagi üritanud JCPOA lõiget 36 rakendada lihtsalt sellepärast, et nad oleksid pidanud tunnistama oma viga.
Nagu Iraan, Hiina ja Venemaa on viimase viie aasta jooksul korduvalt öelnud, lisati JCPOA resolutsiooni 2231. Seetõttu ei ole resolutsiooni punkti 11 aktiveerimine võimalik ilma JCPOA-s allkirjastatud kohustusi arvesse võtmata [3]. Ja neid rikkusid esmalt eurooplased ja ameeriklased. Hiina ütles: “Ameerika Ühendriigid on taaskehtestanud ja pidevalt karmistanud Iraani vastu ühepoolseid sanktsioone, rakendades maksimaalseid survemeetmeid. Selle tulemusena ei ole Iraan suutnud JCPOA-st majanduslikku kasu lõigata ja on sunnitud taganema mõnest oma JCPOA-st tulenevast kohustusest.” [4]. Rahvusvahelises õiguses pole kahtlustki, et sanktsioonide juurde naasmise mehhanismi tuleks pidada Iraani vastu suunatud ühepoolseks karistuseks ja ebaõiglaseks meetmeks.
Need õiguslikud kaalutlused ei ole näägutamine. Nende austamine on rahvusvahelise õiguse seisukohalt oluline. Normide vahel on hierarhia ja teksti sätet ei saa aktiveerida ilma eelnevalt sellega seotud teksti sätet aktiveerimata [5].
Asjaolu, et ÜRO administratsioon võltsis kahe Julgeolekunõukogu istungi protokolli, nagu tõendavad nende istungite tekstid, ei jäta mingit kahtlust [6]. See administratsioon ei ole enam erapooletu, vaid mängib Lähis-Ida rahu vaenlaste kätte.
Ärge arvake, et sõja pooldajad ainult ÜRO pressiteenistust takistavad. Päev pärast Julgeolekunõukogu istungite võltsitud kokkuvõtete avaldamist koostas peasekretariaat suulise noodi (viide: DPPA/SCAD/SCA/4/25(1)), millega kehtestati Iraani vastu sanktsioonid, justkui oleksid need heaks kiidetud [7]. Venemaa alaline esindaja, suursaadik Vassili Nebenzja, oleks peaaegu lämbunud. Ta koostas kohe peasekretärile kirja (viide S/2025/610), mille ta edastas Julgeolekunõukogule [8].
Oleme olukorras, kus peasekretariaat on oma funktsiooni erapooletusest ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest loobudes omaks võtnud kahe riigi, nõukogu alaliste liikmete, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi õigusliku arvamuse.
Meelde tuleb pidada, et 2016. aastal Süüria-vastase sõja ajal koostasid ÜRO teine isik, ameeriklane Jeffrey Feltman ja tema assistent, sakslane Volker Perthes, oma New Yorgi kontoris mitte rahuplaani, vaid Süüria alistumisplaani [9]. Olin seda dokumenti kommenteerinud ja analüüsinud oma raamatus “Before Our Eyes” president Bashar al-Assadi jaoks. Enamik ajaloolasi on selle sisust hämmastunud ja jäänud ettevaatlikuks. Nüüd, kui Ühendkuningriik ja Türgi on Süüria Araabia Vabariigi kukutanud, avaldan selle salajase dokumendi saksa keeles selle raamatu ilmumise puhul.
2016. aastal suutis ÜRO, mis asutati 1948. aastal eesmärgiga “päästa tulevasi põlvkondi sõja nuhtlusest”, tegutseda vastupidiselt oma ametlikule eesmärgile ja kukutada Süüria Araabia Vabariigi. See viis ellu plaani “Puhas läbimurre: uus strateegia riigi kindlustamiseks“ [10], mille strausslased töötasid välja Benjamin Netanyahu jaoks 1996. aastal. Seega saab see taas tegutseda sõja kasuks.
On tõenäoline, et president Donald Trump vihjas sellele oma kõnes ÜRO Peaassamblee 80. istungjärgul 23. septembril [11]. Tõepoolest, selle sekkumise ajal kritiseeris ta ÜRO-d mitte “Ameerika erakordsuse” [12] nimel, nagu teisedki Ameerika Ühendriikide presidendid enne teda, vaid ÜRO suutmatuse pärast toetada tema rahupüüdlusi eri mandritel seitsmes erinevas konfliktis.
Me peame mõistma, mis täna toimub: vaenlane pole enam onu Sam; see on ikka veel strausslased [13], nüüd ÜRO-s ja Ukraina kaitse kontaktgrupis. Nad tahavad meid ikka veel üldisesse sõtta juhtida. Nüüd toetuvad nad Iisraeli revisionistlikele sionistidele [14] ja Ukraina integraalsetele natsionalistidele [15].
