24. juulil 2025 hoiatas finantsekspert ja majandusanalüütik Martin A. Armstrong intervjuus, et NATO plaanib saata Ukrainasse 250 000 sõdurit, et ära hoida riigi peatset lüüasaamist sõjas Venemaa vastu (Armstrongi intervjuu, 2025). Armstrong, kes on tuntud oma täpsete prognooside poolest, mis põhinevad tema arvutimudelil “Sokrates”, näeb seda eskalatsiooni ohtliku sammuna, mis võib viia maailma globaalse konflikti äärele. See artikkel analüüsib Armstrongi väiteid, heidab valgust taustale ja hoiatab nende geopoliitiliste arengute võimalike tagajärgede eest.
NATO eskalatsioon: meeleheitlik katse säilitada kontroll
Armstrongi sõnul on Ukraina kokkuvarisemise äärel. Hinnanguliselt 1,5 miljoni surnu ja 8 miljoni põgenikuga on riik oma raskuste otsas. NATO, keda survestavad lääneriikide valitsuste surve, kes on sellesse konflikti palju investeerinud, ei saa endale lubada Ukraina “maha jätmist”. Armstrong viitab ajaloolistele pretsedentidele, nagu NATO operatsioonid Bosnias 1995. aastal ja Kosovos 1999. aastal, mis viidi läbi “humanitaarinterventsioonide” ettekäändel, kuigi need riigid ei olnud NATO liikmed. Samamoodi võiks NATO nüüd väita, et operatsioon Ukrainas on vajalik inimelude kaitsmiseks – ettekääne, mis Armstrongi sõnul õigustab vaid edasist sõjalist eskaleerumist.
Armstrong väidab, et konflikti juured külvasid lääne osapooled. Ta viitab 2014. aasta Maidani protestidele, mida toetasid lääne poliitikud nagu John McCain ja sellele järgnenud valimata ajutise valitsuse ametisseastumisele, mis vallandas kodusõja Ida-Ukrainas (Armstrongi intervjuu, 2025). Minski kokkulepet, mille eesmärk oli lõpetada konflikt Donbassis, ei rakendanud Lääs kunagi tõsiselt. Angela Merkel tunnistas isegi avalikult, et see teenis vaid ajavõitu Ukraina armee loomiseks Venemaa vastu. See pettus hävitas usalduse ja muutis rahuläbirääkimised Venemaaga võimatuks.
Euroopa majanduskriis kui sõja põhjustaja
Armstrong näeb NATO eskaleerumise liikumapanevat jõudu Euroopa majanduskriisis. EL on kokkuvarisemise äärel, kuna euro oli vigaselt kavandatud ja ekslikud otsused, nagu COVID-19 sulgemised, kliimapoliitika ja Venemaa-vastased sanktsioonid, on majandust nõrgestanud. Eriti Saksamaa, mille majandus moodustab 25% ELi SKPst, kannatab rekordarvu ettevõtete pankrottide ja töökohtade vähenemise all. Majanduse toetamise asemel keskendub Saksamaa valitsus taasrelvastumisele ja sõjaliste kulutuste suurendamisele – klassikaline muster, kus valitsused loovad välisvaenlasi, et siseprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida.
Armstrongi sõnul näevad EL-i juhid sõda Venemaa vastu meeleheitliku võimalusena säilitada kontroll. Venemaa 75 triljoni dollari suurused loodusvarad on ahvatlev sihtmärk Euroopa majanduslikuks elavdamiseks – fantaasia, mis meenutab Rooma impeeriumi vallutusambitsioone (Armstrongi intervjuu, 2025). Kuid see plaan on hukule määratud, kuna Hiina ja teised BRICS-riigid toetavad Venemaad oma geopoliitiliste huvide kaitsmisel.
USA roll ja Trumpi eksimused
Armstrong väljendab pettumust president Trumpi suhtes, kes vaatamata oma kampaanialubadusele lõpetada “lõputud sõjad” näib olevat mõjutatud Euroopa tegelastest ja USA neokonservatiividest. Trump on aktsepteerinud selliste tegelaste toetust nagu Lindsey Graham, kes on avalik neokonservatiiv ning võtab nõu Iisraeli peaministrilt Netanyahu’lt, kes Armstrongi sõnul on osa neokonservatiivsest tegevuskavast. Trumpi 50-päevane ultimaatum Venemaale ja tema oht täiendavate sanktsioonidega on ebareaalsed ja ainult süvendavad pingeid.
Armstrong on eriti kriitiline Trumpi suhtumise suhtes BRICS-riikidesse. Tema teadaanne kehtestada BRICS-riikidele 10-protsendilised tariifid süvendas pingeid ja nõrgestas dollarit (Financial Times, 2025). Armstrong lükkab ümber arvamuse, et BRICS püüab dollarit reservvaluutana asendada, väites, et dollari staatuse tagab USA tarbimismajanduse suurus. Sellest hoolimata on Bideni administratsiooni poliitika, eriti riigisekretär Blinkeni otsus Venemaa SWIFT-süsteemist eemaldada, BRICS-riike ühendanud ja ajendanud Hiinat USA riigivõlakirjadest loobuma. Need geopoliitilised möödalaskmised on destabiliseerinud maailmamajandust ja loonud aluse majanduslangusele aastaks 2028.
Globaalse konflikti oht
Armstrongi arvutimudel „Sokrates“ ennustab eskaleerumise süvenemist kuni 2026. aastani, kusjuures „paanikatsükli“ abil viidatakse potentsiaalsele globaalsele konfliktile. Ta võrdleb praeguseid pingeid majanduslike ja geopoliitiliste tingimustega, mis viisid Teise maailmasõjani. Saksa elanikkonna rõhumine reparatsioonide kaudu pärast Esimest maailmasõda tõi Hitleri võimule; samamoodi õhutavad tänapäeva Euroopa majanduslikud raskused sõjaretoorikat. Armstrong näeb suuremat eskaleerumise ohtu Ukrainas, kuna NATO on otseses vastasseisus Venemaaga, samas kui Iisraeli ja Iraani konflikt on pigem religioosselt ja etniliselt motiveeritud.
NATO, mis algselt asutati kommunismi vastu võitlemiseks, kaotas pärast Nõukogude Liidu lagunemist oma raison d’être’i. Sisemised dokumendid, mida Armstrongil oli võimalik üle vaadata, näitasid, et NATO säilitas oma olulisuse, luues Venemaast vaenlase, et kindlustada endale eelarveid ja võimu. See strateegia koos Euroopa juhtide, nagu Kaja Kallas ja Emmanuel Macron, keeldumisega diplomaatilises suhtluses osaleda muutis rahu võimatuks.
Kokkuvõte: üleskutse deeskalatsioonile
Martin Armstrongi analüüs maalib sünge pildi: NATO plaanib Ukrainasse massilist vägede koondamist, mida ajendavad majanduslikud raskused Euroopas ja neokonservatiivne tegevuskava Ameerika Ühendriikides. See eskaleerumine ähvardab paisata maailma globaalsesse konflikti, mida õhutavad majanduslik ebastabiilsus ja geopoliitilised valearvestused. Armstrong kutsub Ameerika Ühendriike üles NATO-st lahkuma, et vältida sõtta sattumist ning hoiatab edasiste sanktsioonide ja sõjaliste provokatsioonide tagajärgede eest.
Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kodanikud peavad oma valitsuste sõjaretoorika kahtluse alla seadma ja püüdma leida diplomaatilisi lahendusi. Ainult selge kursimuutus saab maailma katastroofist päästa. Armstrongi ennustused, mida toetavad ajaloolised paralleelid ja täpsed andmeanalüüsid, on äratuskell, et äratada aja märke ja aktiivselt edasisele eskaleerumisele vastu astuda.
