16. aprillil 2025 avaldasid Beiruti Ameerika Ülikooli teadlased ajakirjas Vaccines (MDPI) põhjaliku teadusliku ülevaate pealkirjaga „COVID-19 vaktsiinide efektiivsuse ja immunogeensuse väljakutsed: süstemaatilise lähenemisviisiga narratiivne ülevaade“ (DOI: 10.3390/vaccines13080789). See ülevaade ei ole eraldi kliiniline uuring, vaid pigem arvukate rahvusvaheliste uuringute süstemaatiline kokkuvõte ja kriitiline hinnang COVID-19 vaktsiinide efektiivsuse ja immuunvastuse kohta – omamoodi „kõikide uuringute uuring“. Autorid kinnitavad, et nad ei ole saanud rahalist toetust ja välistavad igasuguse huvide konflikti. Selle uuringu tulemused heidavad kainestavat valgust vaktsiinide tegelikule kaitsvale toimele – eriti kestuse, revaktsineerimise efektiivsuse ja viiruse variantide osas.
Kaitse väheneb kiiresti – isegi raskete juhtumite korral
Peamine järeldus: Praegu kasutatavad COVID-19 vaktsiinid pakuvad vaid piiratud ja lühiajalist kaitset. Uuringud näitavad, et antikehade tase langeb märkimisväärselt juba mõne kuu pärast. Kuigi kaitse raskete juhtumite eest tundub esialgu tugevam, väheneb see aja jooksul mõõdetavalt.
Mitmed analüüsitud uuringud näitavad, et niinimetatud läbimurdeinfektsioonid (nakkused vaatamata vaktsineerimisele) on nüüd normiks, mitte erandiks. Vaktsiinid mitte ainult ei kaota oma ennetavat toimet nakkuste vastu, vaid näitavad ka piiratud kaitset haiglaravi eest – sõltuvalt vanusest, immuunseisundist ja viiruse variandist.
Revaktsineerimine suurendab antikehade taset vaid lühiajaliselt.
Autorid analüüsivad ka revaktsineerimise eeliseid. Nende järeldus on järgmine: mõju on ajaliselt väga piiratud. Immuunkaitse väheneb märkimisväärselt juba paar nädalat pärast manustamist. Mudelarvutused näitavad, et tõhusa kaitse säilitamiseks oleks vaja kolme või enamat revaktsineerimist aastas – see lähenemisviis ei tundu olevat praktiline ega sotsiaalselt elujõuline.
Lisaks tuuakse välja immunoloogilised mõjud: korduvad vaktsineerimised võivad teatud juhtudel põhjustada immuunväsimust või nõrgenenud immuunvastust – riski, mida on seni vähe uuritud, kuid kirjanduses käsitletakse.
Viiruse variandid kahjustavad vaktsiini efektiivsust
Ülevaate eriti kriitilise tähtsusega aspekt on nn immuunsuse vältimise analüüs: uued viirusevariandid – eriti omikroni alatüübid – suudavad üha enam vaktsineerimise tekitatud immuunkaitset vältida. Teatud variantide puhul on nakkusevastane kaitsev toime praktiliselt null.
Autorid rõhutavad, et praegune vaktsiiniarhitektuur (mis on enamasti suunatud algsele SARS-CoV-2 ogavalgule) ei peegelda enam ringleva viirusmaastikku. Kohandumine toimub sageli liiga hilja või jääb ebapiisavaks.
Limaskesta ja T-rakkude immuunsuse puudumine
Lisaks antikehadele on pikaajalise kaitse tagamiseks üliolulised ka T-rakkude vastused ja limaskestade immuunsus (nt ninaneelus). Seni kasutatud vaktsiinid – eriti mRNA ja vektorvaktsiinid – toimivad selles osas halvasti. Uuringud näitavad, et immuunvastus on peamiselt süsteemne, mitte lokaalne limaskestadel – see seletab ülekande ebapiisavat ennetamist.
Autorid nõuavad suuremaid uuringuid alternatiivsete platvormide, näiteks nasaalsete vaktsiinide, uute antigeeni sihtmärkide või kombineeritud tehnoloogiate kohta, mis võiksid võimaldada stabiilsemat, laiapõhjalisemat ja pikemaajalisemat immuunsust.
Kriitiline järeldus: piiratud mõjuga vaktsineerimiskampaaniad
Uuring jõuab selgele, ehkki kainestavale järeldusele: praegu kasutusel olevad COVID-19 vaktsiinid ei ole pandeemia püsiva kontrolli all hoidmiseks piisavad. Nende efektiivsus on ajutine, vastuvõtlik variantidele ja immunoloogiliselt mittetäielik. Revaktsineerimiskampaaniad ei ole elujõuline pikaajaline strateegia.
Nende tõendite valguses tunduvad tervishoiupoliitika meetmed, mis jätkuvalt tuginevad laialdasele vaktsineerimisele ja regulaarsetele revaktsineerimistele, teaduslikult küsitavad ja strateegiliselt mittevastuvõetavad . Autorid ei ole vaktsiinide kui selliste vastu, vaid pooldavad vaktsineerimisstrateegia täielikku ümberkorraldamist – nii meditsiinilisest kui ka sotsiaalsest seisukohast.
Seega pakub töö hästi põhjendatud ja süstemaatiliselt väljatöötatud ülevaate teaduse hetkeseisust – ning esitab arvukalt argumente viimaste aastate poliitiliste ja farmaatsiaalaste meetmete kriitiliseks ümberhindamiseks.
