“Woke” inimesed väidavad, et nad tahavad äratada rassilisi ja seksuaalvähemusi sellele, kuidas neid diskrimineeritakse. Varasema ja praeguse ekspluateerimise tõttu ei saa mustanahalised ja muud “kaitstud” rühmad seda, mis neile õigustatult kuulub. Selle lahenduseks on see, et paremal järjel olevatelt inimestelt, eriti kui nad on valged, tuleks nende rikkus ja sissetulek ära võtta ning anda neile, keda nad ekspluateerivad.
Woke’i asend toetub fundamentaalsele eksitusele. See on see, et on olemas kindel summa ressursse, nii et kui rikastel on rohkem, siis vaestel on vähem. Aga see on vale. Vabaturu ressursid ei ole kindel summa. Kuni majandus kasvab, saavad sellest kasu kõik. “Kaitstud” saavad paremini hakkama, võtmata ära seda, mida rikkad on teeninud. Eelmisel aastal surnud majandusteadlane Paul Rubin annab eksitusest hea ülevaate:
“Karl Marx nimetas oma süsteemi “teaduslikuks sotsialismiks” Kaasaegsed vasakpoolsed pooldavad sarnast ideoloogiat ja nimetavad end “ärkamiseks”, et näidata, et nad mõistavad maailma paremini kui ülejäänud meist. Ometi on nii marksistide kui ka ärganud vasakpoolsete maailmavaade fundamentaalselt primitiivne.
Rahvamajandus on majandusteaduses koolitamata inimeste majandus. See on maailma majanduslik vaade, mis arenes meie ajus enne kaasaegse majanduse arengut. Sel arenguperioodil oli majandus lihtne, spetsialiseerumine oli väike, välja arvatud vanuse ja soo järgi, ei mingit majanduskasvu, tehnoloogilisi muutusi, piiratud kaubandust, vähe kapitali ja naaberhõimude vahelist sõda.
Nullsummaline mõtlemine oli selle maailmaga hästi kohanenud. Kuna majanduskasvu ei toimunud, siis sissetulekud ja jõukus ei kasvanud. Kui ühel inimesel oli juurdepääs rohkemale toidule või muudele kaupadele või parem juurdepääs naistele, oli see tõenäoliselt tingitud sundvõõrandamisest teistelt. Kuna kapitali oli vähe, oleks olnud asjakohane “töö väärtusteooria” – idee, et kogu väärtus luuakse ainult tööjõuga – ja kapitali kaitsmiseks omandiõiguste kaudu oli vähe vajadust. Sagedane sõjapidamine soodustas ksenofoobiat.
Adam Smith ja teised majandusteadlased vaidlustasid selle maailmavaate 18. sajandil. Nad õpetasid, et tööjõu spetsialiseerumine on väärtuslik, et kapital on produktiivne ning et tööjõud ja kapital võivad sissetulekute suurendamiseks koos töötada. Samuti näitasid nad, et omandiõigused vajavad kaitset, et teiste hõimude või rühmade liikmed saavad kaubanduse kaudu koostööd teha, et rikkust saab luua nõuetekohaste stiimulitega ning et rikkuse loomine tooks kasu kõigile ühiskonnas, mitte ainult jõukatele. Kõige tähtsam on see, et nad näitasid, et keeruline majandus võib töötada vähe või üldse mitte keskse suunaga.
Marxi majandussüsteem põhines meie esivanemate primitiivsel maailmavaatel. Tema jaoks määratles majanduse pigem konflikt kui tööjõu ja kapitali koostöö. Ta arvas, et rikkad said rikkaks ainult vaeseid ekspluateerides, et kogu sissetulek tuli tööjõust ja et majandus vajab keskset suunda, sest ta ei uskunud, et turud on enesekorrektsioonis head. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, suurim ja kalleim sotsiaalteaduslik eksperiment, mis kunagi läbi viidud, tõestas, et Smithil oli õigus ja Marxil vale.
Vasakpoolsete liikmed tahavad naasta poliitika juurde, mis põhineb sellel primitiivsel majanduslikul mõtlemisel. Üks nende peamisi vigu on mõtlemine, et maailm on nullsumma. See eeldus juhib identiteedipoliitikat, mis näeb muu hulgas olemuslikku konflikti mustade ja valgete vahel. Black Lives Matter liikumine ja kriitiline rassiteooria õhutavad rassilist antagonismi ja äratavad üles ksenofoobia. Vasakpoolsed halvustavad “miljonäre ja miljardäre”, nagu Bill Gates ja Elon Musk, kurjade ja ekspluateerivatena. Nad peaksid tunnustama neid kui produktiivseid ettevõtjaid, kelle uuendused toovad kasu meile kõigile.
Ei meeldi rikastele on mõttekas maailmas, kus saab rikkaks saada ainult teisi ära kasutades, kuid mitte ühiskonnas, mis on täis loovust ja kasulikke leiutisi. Maksuseaduste muutmine rikaste leotamiseks on mõttekas tööjõu väärtusteooriaga, kuid mitte keeruka arusaamaga pidevatest investeeringutest ja tehnoloogilistest muutustest.
Vastupidise mõjuga ärksate poliitikate vastuvõtmine, nagu rassilised töökvoodid, kõrged maksud, ettevõtluse ülemäärane reguleerimine ja mõnede kaupade hinnakontroll, ei pruugi meid saata tagasi meie esivanemate elatusmajanduse juurde. Kuid kui võetakse vastu poliitikad, mis karistavad säästmist ja investeerimist ning hõlmavad valitsuse liigset kontrolli, vähenevad sotsiaalne kapital, jõukus ja reaalne sissetulek. Kui me kummardame selle primitiivse ideoloogia ees, suureneb rassiline vaenulikkus ja konfliktid, aeglane majanduskasv ja vähem leiutisi.”
Te võite esitada sellele vastuväite.
Isegi kui majandus kasvab ja vähemused saavad kasu ilma rikastelt ressursse võtmata, siis miks peaksid nad olema rahul sellega, mida nad saavad? Kas nad ei saa nõuda rohkem kasvavat majanduspirukat? Vastus on, et see teeb neile haiget, mitte ei aita neid. Majandus kasvab kapitali akumulatsiooni kaudu ja suur osa sellest toimub jõukate investeeringute kaudu. Rikaste sissetulekute ja rikkuse konfiskeerimine aeglustab või peatab majanduskasvu. See muudab “kaitstud” halvemaks. Suur Ludwig von Mises pakub välja mõtteeksperimendi, mis toob selle punkti elavalt välja:
“Seadus, mis keelab igal inimesel koguda üle kümne miljoni või teenida rohkem kui miljon aastas, piirab just nende ettevõtjate tegevust, kes on kõige edukamad tarbijate soovide täitmisel. Kui selline seadus oleks Ameerika Ühendriikides viiskümmend aastat tagasi kehtestatud, elaksid paljud, kes on täna multimiljonärid, tagasihoidlikumates tingimustes. Kuid kõik need uued tööstusharud, mis varustavad masse varem ennekuulmatute esemetega, tegutseksid, kui üldse, palju väiksemas mahus ja nende tooted oleksid tavainimesele kättesaamatud. Tarbijate huvidega on ilmselgelt vastuolus takistada kõige tõhusamatel ettevõtjatel laiendada oma tegevusvaldkonda piirini, mille ulatuses üldsus kiidab heaks nende äritegevuse, ostes nende tooteid.”
On veel üks viis, kuidas woke-liikumine õõnestab meie majandust ja see võib olla kõige tõsisem. Kaebuste väljaütlemine julgustab mustanahalisi valgeid vihkama. Paljud vasakpoolsed revolutsionäärid peavad valgeks olemist kurjaks ja sellest tuleneb mõrvarlik vägivald. Nagu suur mustanahaline majandusteadlane Thomas Sowell märgib:
“Kuigi suurel osal meediast on oma antennid väljas, et korjata üles kõik, mida võiks tõlgendada mustanahaliste vastu suunatud rassismina, ignoreerivad nad resoluutselt isegi kõige jultunumat mustanahaliste rassismi teiste vastu.
See hõlmab vägivaldsete rünnakute mustrit valgete vastu avalikes kohtades Chicagos, Denveris, New Yorgis, Milwaukees, Philadelphias, Los Angeleses ja Kansas Citys, samuti mustanahalisi koolides, kes peksid Aasia klassikaaslasi – aastaid – New Yorgis ja Philadelphias.
Nende rünnakutega on kaasnenud ründajate selgelt rassistlikud avaldused, seega ei ole küsimus selles, et tuleb välja selgitada, mis on motivatsioon. Need noored kapuutsid on ka mässanud ja rüüstanud.”
Teeme kõik, mis meie võimuses, et astuda vastu ärevale plaanile hävitada meie majandus ning julgustada Ludwig von Misesi ja Murray Rothbardi vabaturu majanduspoliitikat. See on tee õitsva majanduseni, kus kõik rühmad saavad elada harmoonias.
