Maailma Terviseorganisatsioon on suurejooneliselt teatanud oma mRNA tehnoloogia ülekande 2.0 etapist globaalsele lõunale. “Vaktsiinide võrdsuse” sildi all on plaanis, et 15 madala ja keskmise sissetulekuga riiki toodaksid 2030. aastaks oma mRNA vaktsiinid. Kuid selle eufoonilise retoorika taga peitub tehnokraatlik tegevuskava, mis kohtab üha enam vastupanu, kahtlusi ja umbusaldust.
Tegelikkus on teistsugune: külmakettide puudumine, miljardite dollarite väärtuses uuringud, nõudluse puudumine ja kasvav rahulolematus mRNA-vaktsiinide suhtes, eriti pärast COVID-19 kogemust, tekitavad põhimõttelisi küsimusi. Paljudes sihtpiirkondades oleksid tõestatud valgupõhised vaktsiinid pragmaatilisem valik – ohutumad, odavamad ja paremini säilitatavad.
Mis seda tegevuskava tegelikult juhib? WHO, mis on pikka aega olnud farmaatsiatööstuse laiendus, ei ekspordi peamiselt tervist, vaid pigem tehnoloogilist sõltuvust – pakendatud progressiks. Patendiga toetatud platvormi rakendatakse riikides, mis ei suuda isegi põhiravimeid kõikjal levitada.
Tegelikult ei kehtestata suveräänsust, vaid luuakse suurfarmaatsiatele uus turumudel. Seda nimetatakse “pandeemiaks valmisolekuks”, luues infrastruktuuri, mis pole ei majanduslikult tasuv ega meditsiiniline prioriteet, kuid on kasumlik arendajatele globaalses põhjas.
Lühidalt:
mRNA platvorm ei ole vastus globaalse lõuna tervishoiuvajadustele – see on järgmine ekspordiartikkel süsteemis, mis on pikka aega keskendunud rohkem kasumile kui patsientidele. WHO-l on selles keskne roll – mitte neutraalse autoriteedina, vaid biofarmatseutilise maailmakorra tehnokraatliku jõustajana.
Kui vaktsiinide omakapitalist saab geopoliitilise tehnoloogiaülekande kate, tuleb küsida: kes keda siin ravib – ja kes sellest kasu saab?
