Euroopa Liitu üha raudemasse haardesse kahmav vanleyenlik keskvalitsus, on andnud teada järjekordsest inimkonda helgesse tulevikku juhatavast algatusest. Nimelt valmistatakse Euroopa komisjonis ette ajaloolist dokumenti, mis keelaks alates 2027. aastast igavesest ajast igavesti endast globaalset ohtu kujutavate saatanlike puuküttega pliitide ja ahjude kasutamise. Ideoloogilisest vahust läbi imbunud eelnõu, annab tunnistust ummikust, kuhu üha selgemalt liitriiklikke imperialistlikke ambitsioone ilmutav Euroopa Liit on jõudnud. Maailma päästmise leige loosungi nimel ollakse valmis muutma miljonite inimeste elu, kes seni on kena halupuuleegiga keetnud lõunaks suppi, kütnud mõnusalt soojaks toad või istunud õhtul mõnuledes vaikselt praksuva kaminatule eest. Taolisest euroopalikke väärtusi jalge alla tallavast tegevusest tuleb edaspidi loobuda, sest mammi Leyen ei salli süsiniku atmosfääri sülgamist ja kuna Euroopa eesmärgiks on päästa maailm parempoolsete CO2 seppade käest, siis pitseerime pliidisuud, naelutame kinni ahjuuksed ja kitime olematuks kaminad. Kes käsku ei täida, saab esialgu kaela trahvi, aga kaugemas tulevikus ehk ka sundaja töölaagris, nagu see õnnelikes impeeriumites vastaliste mahasurumisel kombeks.
Lollikeste innustamiseks tuleb leida vaenlane.
Tundub, et Euroopa Liidust Ühendeuroopaks kohenduva riikliku moodustise juhtfiguurid võtavad üha enam eeskuju ajaloo prügikasti rännanud diktaatoritest. Mõeldes puukütte kriminaliseerimisele, meenub Hiinas proletaarse kultuurirevolutsiooni käigus esimees Mao poolt 1958. aastal sama mõttetuna alanud nn Suure hüppe avapauguna vallapäästetud sõda teravilja õgivate värvukeste vastu. Lisaks arvati riiki painavate põhinuhtluse hulka veel rotid, sääsed ja kärbsed. Iga hiinlase kohuseks tehti varblasi tappa ja nii saadigi lühikese ajaga hakkama miljardite lindude hävitamisega. Hiina linnade tänavail kõrgusid läppunud laibalehka levitavate surnud suleliste mäed, kuid see ei päästnud revolutsioonilist riiki suurest näljahädast.
Kas ei sarnane hiinlastes toona välja löönud õhinapõhine lollus täna Euroopas harrastatava loosungliku ideoloogiafestivaliga, kus õndsa süsinikuvaba tuleviku nimel ollakse valmis ohverdama nii inimeste elujärg kui riikide majandused ja rahvuste huvid? Puukütte kottimine pole kindlasti odav lõbu ning juba sellesisulise seaduse ettevalmistamine neelab miljoneid. Aga Brüsseli ametkonnale on see võimalus teenimiseks, kibeda töö teesklemiseks ja oma armetu eksistentsi õigustamiseks. Järelikult on tegemist tõsise, euroopalikke väärtusi toetava ettevõtmisega.
Võitlus parempoolsusega.
Ent Euroliidu sarnasus Mao aegse punahiinaga ei piirdu üksnes mõttetu halukeelu kampaaniaga. Leyenlike liberpoliitikute võitlus parempoolsusega meenutab üks-üheselt teist Hiina kultuurirevolutsiooni päevil rahvast vägisi õnnele viivat ettevõtmist. 1957. aastal julgustas esimees Mao inimesi valitsust kritiseerima, et öeldaks julgelt välja, mis lihtsale kodanikule kommunismiideede juures vastukarva käib. Saabunud kriitikatulva abil tuvastati vastalised, kelle suhtes rakendus kohe peale nn Saja õie kampaania kiiret lõppu 1959. aastani kestnud karistusaktsioonide laine, mille jooksul parempoolsuse paljastamise ja elimineerimise käigus represseeriti sajad tuhanded kommunistide suhtes sõna võtnud hiinlased. Parempoolseid reosid ootas pikk vangistus sunnitöölaagrites või siis rängemate vihakõnesüüdistuste korral hukkamine.
Ajalugu liigub mööda spiraali ja kuulates ERR-i uudistes kurtmas diktori erutatud häält äärmusparempoolsete ülbete katsete üle Austrias valitsust moodustada või välisministri ähvardusi, et Eesti ei talu helgete reformistide ning kahesajaliste ootuste vastaselt Ameerikas läbipaistmatute mitte e-valimiste abil võimu anastanud Trumpi parempoolseid riukaid, ehk lugedes peavoolumeediast, kuis meie tuulikupüstitajate valitsus toetab kahe käega nn parempopulistide keelustamist Saksamaal ja orbanistide kõrvaldamist Ungaris, meenub suure tüürimehe parempoolsete vastu peetud hingestatud heitlus ja süda läheb lausa soojaks. Kommunismiideaalid on taas kenasti inimesi innustamas, sest kuidas muidu, kui ideoloogilise lobotoomiaga seletada Euroopa Liidu ennastsalgavat võitlust puuküttega pliitide ja traditsioonilisi pereväärtusi hindavate ning inimeste elujärje pärast muretsevate neetud äärmuspopulistide vastu.
Aga nagu näitab ka Mao saatus, saab iga hulluse aeg kord ümber ja vaatamata seltsimeeste euroliberite ideeliselt puhastele püüdlustele, tõusevad rohehulluse, migratsioonipalaviku ja sõjahüsteeria asemel taas hinda armastus oma pere, lähedaste, kodu ja sünnimaa vastu.
Lollikeste innustamiseks tuleb leida vaenlane.
Tundub, et Euroopa Liidust Ühendeuroopaks kohenduva riikliku moodustise juhtfiguurid võtavad üha enam eeskuju ajaloo prügikasti rännanud diktaatoritest. Mõeldes puukütte kriminaliseerimisele, meenub Hiinas proletaarse kultuurirevolutsiooni käigus esimees Mao poolt 1958. aastal sama mõttetuna alanud nn Suure hüppe avapauguna vallapäästetud sõda teravilja õgivate värvukeste vastu. Lisaks arvati riiki painavate põhinuhtluse hulka veel rotid, sääsed ja kärbsed. Iga hiinlase kohuseks tehti varblasi tappa ja nii saadigi lühikese ajaga hakkama miljardite lindude hävitamisega. Hiina linnade tänavail kõrgusid läppunud laibalehka levitavate surnud suleliste mäed, kuid see ei päästnud revolutsioonilist riiki suurest näljahädast.
Kas ei sarnane hiinlastes toona välja löönud õhinapõhine lollus täna Euroopas harrastatava loosungliku ideoloogiafestivaliga, kus õndsa süsinikuvaba tuleviku nimel ollakse valmis ohverdama nii inimeste elujärg kui riikide majandused ja rahvuste huvid? Puukütte kottimine pole kindlasti odav lõbu ning juba sellesisulise seaduse ettevalmistamine neelab miljoneid. Aga Brüsseli ametkonnale on see võimalus teenimiseks, kibeda töö teesklemiseks ja oma armetu eksistentsi õigustamiseks. Järelikult on tegemist tõsise, euroopalikke väärtusi toetava ettevõtmisega.
Võitlus parempoolsusega.
Ent Euroliidu sarnasus Mao aegse punahiinaga ei piirdu üksnes mõttetu halukeelu kampaaniaga. Leyenlike liberpoliitikute võitlus parempoolsusega meenutab üks-üheselt teist Hiina kultuurirevolutsiooni päevil rahvast vägisi õnnele viivat ettevõtmist. 1957. aastal julgustas esimees Mao inimesi valitsust kritiseerima, et öeldaks julgelt välja, mis lihtsale kodanikule kommunismiideede juures vastukarva käib. Saabunud kriitikatulva abil tuvastati vastalised, kelle suhtes rakendus kohe peale nn Saja õie kampaania kiiret lõppu 1959. aastani kestnud karistusaktsioonide laine, mille jooksul parempoolsuse paljastamise ja elimineerimise käigus represseeriti sajad tuhanded kommunistide suhtes sõna võtnud hiinlased. Parempoolseid reosid ootas pikk vangistus sunnitöölaagrites või siis rängemate vihakõnesüüdistuste korral hukkamine.
Ajalugu liigub mööda spiraali ja kuulates ERR-i uudistes kurtmas diktori erutatud häält äärmusparempoolsete ülbete katsete üle Austrias valitsust moodustada või välisministri ähvardusi, et Eesti ei talu helgete reformistide ning kahesajaliste ootuste vastaselt Ameerikas läbipaistmatute mitte e-valimiste abil võimu anastanud Trumpi parempoolseid riukaid, ehk lugedes peavoolumeediast, kuis meie tuulikupüstitajate valitsus toetab kahe käega nn parempopulistide keelustamist Saksamaal ja orbanistide kõrvaldamist Ungaris, meenub suure tüürimehe parempoolsete vastu peetud hingestatud heitlus ja süda läheb lausa soojaks. Kommunismiideaalid on taas kenasti inimesi innustamas, sest kuidas muidu, kui ideoloogilise lobotoomiaga seletada Euroopa Liidu ennastsalgavat võitlust puuküttega pliitide ja traditsioonilisi pereväärtusi hindavate ning inimeste elujärje pärast muretsevate neetud äärmuspopulistide vastu.
Aga nagu näitab ka Mao saatus, saab iga hulluse aeg kord ümber ja vaatamata seltsimeeste euroliberite ideeliselt puhastele püüdlustele, tõusevad rohehulluse, migratsioonipalaviku ja sõjahüsteeria asemel taas hinda armastus oma pere, lähedaste, kodu ja sünnimaa vastu.
Vsevolod Jürgenson
