Alljärgnevalt esitame Viktor Niitsoo „Vägivallatu vastupanu kronoloogia“ kohta ülevaate. Taktikalise poole pealt saab seda vastupanu jagada kaheks. Kuni 1970ndate keskpaigani seisnes vastupanu rohujuure kodanikualgatusrühmituste või üksikisikute tegevuses, seejärel muutus see rahvusvahelise tähelepanu tõttu avalikuks.
Leidub inimesi, kes ei lepi kunagi ülekohtuga ja peavad oma kohuseks selle vastu võitlemist, ükskõik kui lootusetu ja eneseohverduslik see ka poleks. Need inimesed on vähemus, kuid nad on tingimata kõikjal olemas. Ka eestlaste seas oli selliseid, kes ei saanud käed rüpes pealt vaadata oma riigi okupeerimist ja annekteerimispoliitikat.
Suurem osa inimesi siiski astus kommunistlikkusse parteisse ja isegi aja jooksul erinevaid nimetusi kandnud okupatsioonivõimu repressiivorgani kompartei „kilbi ja mõõga“ teenistusse. Sellele vaatamata leidus alati inimesi, kes olid kas aktiivselt või passiivselt valmis vastu astuma. Aktiivselt väljaastujaid oli muidugi tunduvalt vähem kui teisi.
Passiivne vastupanu, milleks oli näiteks keeldumine astuda komsomoli ja komparteisse, oma isikliku elu ja loometegevuse valitsevast ideoloogiast võimalikult sõltumatuks kujundamine, hillitsetud protestid sovetiseerimise vastu, vaba informatsiooni otsimine peamiselt välisraadiote kaudu, vastuseis riigivõimude katsetele hävitada eestlaste rahvuslik identiteet, eesti keele ja kultuuri kaitses, valimiste jm nõukogulike ürituste boikoteerimine, välismaale immigreerumine. Samas tuli arvestada, et selliste hoiakute puhul ei saanud loota nendele privileegidele, mida okupatsioonivõimuga kaasajooksmine pakkus – ametis edutamine, korteriorderi ja autoostuloa saamine, turismireis välismaale jne.
Aktiivne vastupanu jaguneb relvastatud ja vägivallatuks vastupanuks
Relvastatud vastupanu seisneb sõjategevuses maad ründava agressori vastu, samuti sissisõjas, terrorismis ja diversiooniaktides. See on kõige efektiivsem vastupanuvorm, mis annab kõige kiiremaid tulemusi. Kuid samas toob see rahvale kaasa suuri ohvreid ja materiaalseid kannatusi.
Vägivallatu vastupanu seostatakse India rahvusliku vabadusliikumise vaimse ja poliitilise juhi Mohandas ehk Mahatma (suurhing) Gandhi ja Montgomery baptistiliikumise kodanikuõiguste eestvõitleja Martin Luther King nooremaga.
Eesti tingimustes oli vähe võimalusi viljeleda Gandhi (keeldumine maksude maksmisest või okupandi toodangu ostmisest) või Kingi võitlusmeetodeid (massimeeleavaldused, rongkäigud, piketid jne), samuti puudus siin selline karismaatiline eestvõitleja välismaal nagu Dalai laama. Nõukogude impeeriumi totalitaarsüsteemi tingimustes ei saanud aktiivne vastupanu olla massiline.
Mõningad erandjuhud välja arvatud (1980. aasta noorterahutused), ei esinenud kuni 1980. aastate lõpuni Eestis ka üldrahvaliku vastupanu puhanguid, nagu Ungaris 1956ndal, Tšehhoslovakkias 1968ndal või Poolas 1956ndal, 1968ndal, 1976ndal ja 1980ndal aastal.
Siinsetes oludes väljendus vägivallatu vastupanu kirjanduse koostamises ja levitamises, avalike kirjade läkitamises demokraatlike riikide valitsustele ja maailma avalikkusele, riigivõimude aktiivsel või passiivsel kaasosalusel sooritatud inim- ja rahvusõiguste juhtumite rikkumiste väljaselgitamises ning avalikustamises.
Vägivallatu vastupanu kronoloogia
Niitsoo on koostanud põhjaliku süstematiseeritud kronoloogilise ülevaate Nõukogude impeeriumi tingimustes osutatud aktiivse vägivallatu vastupanu episoodidest aastatel 1940-1941 ja 1945-1987. Taktikalise poole pealt saab seda vastupanu jagada kaheks. Kuni 1970ndate keskpaigani seisnes vastupanu põrandaaluste vastupanurühmituste või üksikisikute tegevuses, seejärel muutus see tänu õiguskaitseorganitele osaks saanud suure rahvusvahelise tähelepanu tõttu avalikuks. Muidugi esines ilminguid ka hiljem mitmesuguste kõlavate nimetustega organisatsioonide poolt Läände saadetud avalduste näol, kuid nende kõlapind jäi võrreldes avaliku vastupanuliikumise poolt läkitatud apellide kõrval marginaalseks.
Kronoloogia koostamisel kasutas autor isikliku uurimistöö materjale, sealhulgas „Salajane Kuperjanovlaste organisatsioon“ (2008) ning „Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal“ (2002). Kronoloogia puhul märgib Niitsoo, et suures osas koosneb see julgeolekuorganite poolt vastasrindlaste kallal toime pandud repressioonidest. Töö- ja kasvatuslaagrites, mida rakendati repressioonide teenistusse, sai laiem avalikkus teada alles arhiividest ja Memento uurimistöö kaudu. Teisiti on lugu avaliku vastupanuliikumise aktsioonidega, mis said kiiresti avalikuks tänu Ameerika Häälele või Vaba Euroopale.
Kuula ka ERR-i raadiosaadet „Avalik vägivallatu vastupanu“, mis oli eetris 8. mail 2021. Niitsoo seab eesmärgiks paljastada süsteemi, näidates, et toimub pidev inimõiguste rikkumine.
„Vägivallatu vastupanu kronoloogiat“ saab vaadata SIIT.
Toimetas Revo Jaansoo (06.01.2025)
Allikas: Academia.edu
Viktor Niitsoo kohta
Viktor Niitsoo sündis Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis 12. märtsil 1952. aastal Kuressaare linnas. Tartu Ülikool (Universitas Tartuensis) omistas talle 1998. aastal ajaloo alal magistri kraadi. Aastal 1977 liitus ta vastupanuliikumisega, aidates kaasa samizdati levitamisel, avaldamisel ja kopeerimisel. Ta on allkirjastanud kollektiivseid pöördumisi ja avalikke kirju, sealhulgas Akadeemik Andrei Sahharovi väljasaatmise (3. veebruar 1980) vastu. Aastatel 1978-1980 oli ta samizdati kroonika üks toimetajaid. 23. augustil 1987. aastal osales Niitsoo Tallinnas Hirvepargi meeleavaldusel, oli Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige ja toimetaja. Alates 2000. aastast kuni erru jäämiseni 2012 teenis ta Eestit riigiteenistujana.
Allikas: Academia.edu, Vikipeedia
