Kas oleme viirust treeninud? Kuidas on immuunsus ja vaktsineerimine SARS-CoV-2 muutnud

Pandeemia näib olevat läbi, kuid viirus jääb – muutunud, vaiksem, kavalam. Wake Foresti ülikooli uus uuring tõstatab nüüd plahvatusohtlikke küsimusi: kas oleme tahtmatult aidanud SARS-CoV-2-l immuunsüsteemist mööda hiilida? Ja kas vaktsineerimine mängis selles otsustavat rolli?

Mida uuriti?

Dr Mostafa Rezapouri juhitud uurimisrühm analüüsis RNA transkriptsiooni andmeid, et analüüsida inimkeha geneetilisi reaktsioone erinevatele SARS-CoV-2 variantidele – Wuhanist kuni Omicronini. Nad kasutasid avalikest andmekogudest pärit üle 500 vere- ja limaskestaproovi. Keskenduti küsimusele: kuidas muutub peremeesorganismi reaktsioon uutele viirusevariantidele – ja mida see viiruse evolutsiooni kohta näitab?

Evolutsiooniline pööre

Tulemused on sama keerulised kui ka läbinägelikud:

• Varasemad variandid (nt Wuhan) sekkusid agressiivselt rakkude mehhanismi, põhjustades ulatuslikku põletikku, tugevat immuunvastust ja tüüpilisi COVID-i sümptomeid.
• Hilisemad variandid (nt Omikron) vältisid seda immuunreaktsiooni üha enam – need pärssisid spetsiifiliselt interferooni ja tsütokiinide signaale, mis muidu aktiveeriksid keha häiresüsteemi.

See nihe „brutaalsest replikatsioonist“ „peenele kamuflaažile“ viitab viiruse selgele kohanemisele inimese immuunsüsteemiga.

Eriti rabav: teadlased tuvastasid konserveerunud 37-geenilise signatuuri, mis aktiveerus peremeesorganismi vastuses järjepidevalt kõigi variantide puhul – geneetiline sõrmejälg, mis näitab, et viirus mitte ainult ei muteeru, vaid ka kasutab spetsiifiliselt ära immunoloogilisi haavatavusi.

Kas vaktsineerimine on seda muutust soodustanud?

Kuigi uuringus välditakse vaktsineerimiskampaaniate kohta otseste väidete tegemist, ei saa tähelepanuta jätta ajalist seost:
just siis, kui miljardeid inimesi üle maailma vaktsineeriti mittesteriliseerivate mRNA-vaktsiinidega, ilmusid variandid, mis jäid antikehadest hoolimata nakkavaks, kuid põhjustasid vähem sümptomeid.

Belgia vaktsinoloog dr Geert Vanden Bossche oli selle eest täpselt hoiatanud:

“Massiline vaktsineerimine pandeemia ajal avaldab valikulist survet. Viirus õpib immuunvastust vältima.”

Wake Foresti andmed toetavad seda hüpoteesi kaudselt. Omikron käivitab vähem põletikku ja kasutab peenemalt häälestatud immuunteid – täpselt sama käitumist näitab viirus, mis on õppinud avastamist vältima.

Ebamugav tõde

Isegi kui uuring ei tõesta põhjuslikku seost, on trend eksimatu:
SARS-CoV-2 on muutunud – mitte vaatamata inimese immuunsüsteemile, vaid võib-olla just tänu sellele.
Kas selle põhjustas infektsioon või vaktsineerimine, jääb lahtiseks – aga tulemus on sama:

Viirus, mis tahab ellu jääda, ei muteeru metsikult, vaid pigem tahtlikult. Ja meie olime selle treeningpolügoon.

Tagajärjed

• Vaktsiinid, mis ei kaitse nakkuse eest täielikult, võivad pikas perspektiivis kaasa aidata immuunpuudulikkusega variantide valikule.
• SARS-CoV-2 evolutsioon näitab, kuidas viirused dünaamiliselt immuunsuse survele reageerivad.
• Tark pandeemiapoliitika peab seetõttu alati arvestama viiruse evolutsioonilise reaktsiooniga – mitte ainult lühiajaliste nakatumismääradega.

Kokkuvõte

Wake Foresti uuring ei süüdista kedagi, kuid saadab selge sõnumi:
pandeemia oli bioloogiline võidujooks inimeste ja viiruse vahel – ning me mitte ainult ei kaitsnud end, vaid ka optimeerisime seda tahtlikult või tahtmatult. Olgu selleks vaktsineerimine, loomulik immuunsus või mõlemad, treenisime viirust paremaks muutuma.