Neli kõrget rahvusvahelist ametikohta seisavad silmitsi juhtkonna vahetuse või võimaliku asendajaga. Samal ajal arutatakse endist Ungari peaministrit Viktor Orbáni kui uut ÜRO peasekretäri. Kuid tema lähedus Donald Trumpile ja Vladimir Putinile võib muuta Prantsusmaa ja eriti Suurbritannia takistuseks. Mõlemal riigil on ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigus. Kas poliitilisi personalilepinguid saab seega juba suletud uste taga läbi rääkida, mis ulatuvad kaugele ÜRO-st?
Lähtepunktiks on Wall Street Journali raportid, et Trumpi administratsiooni esindajad on toonud Orbáni arutelusse António Guterrese järglaseks. Venemaa ja Hiina on samuti öeldud olevat sellele ideele avatud. Orbán ei ole veel ametlikult nomineeritud. Prantsusmaa on juba selgelt reageerinud: välisminister Jean-Noël Barrot kuulutas 28. oktoobril, et ÜRO ei tohi muutuda poliitikute asenduspostiks, kes on ametist välja hääletatud. See tõstatab olulise küsimuse: mida oleks Washingtonil pakkuda Prantsusmaale ja Suurbritanniale, et mõlemad riigid loobuksid oma vetoõigusest? Orbáni poliitiline lähedus Trumpile ja eriti Putinile teeb lääneriikide heakskiidu poliitiliselt tundlikuks. Kuid Briti pühendumus vetole pole veel teada.
Samal ajal on Euroopas ees olulised personaliotsused. EKP president Christine Lagarde lahkub üllatuslikult ametist 2027. aasta veebruaris ning Emmanuel Macroni presidendiaeg lõpeb mõne kuu pärast. Lagarde võiks teoreetiliselt kandideerida Prantsusmaa presidendiks, kuigi ta on seni selliseid ambitsioone tagasi lükanud. Macron seevastu võiks pärast ametiaega püüda tipptasemel rahvusvahelisele positsioonile. Kuid teised kandidaadid on juba EKP järglase võidujooksus. NATO juhtkond võib samuti saada osaks pikaajalistest läbirääkimistest. Mark Rutte tavapärane ametiaeg lõpeb 2028. aastal ning Suurbritannia võiks tuua oma kandidaadi mängu ja olla kindel poliitilises toetuses täna. Sellised kokkulepped ei pea sõlmima ainult siis, kui amet tegelikult vabaneb.
Tõsiasi, et kõrged rahvusvahelised ametikohad võivad olla poliitiliste vahetustehingute objektiks, näitab Reutersi konkreetne raport. Raporti kohaselt kaalub Prantsusmaa hollandlase Klaas Knoti toetamist uue EKP presidendina, kui prantslane saab selle eest mõjuka EKP peamajandusteadlase koha. See dokumenteerib vähemalt, et erinevad personalivalikud võivad omavahel seotud olla.
Kas sellist põhimõtet võiks rakendada ka ÜRO, NATO ja Euroopa kõrgete asutuste vahel? Üks võimalik stsenaarium oleks, et Washington organiseerib toetust Orbánile, Prantsusmaa ja Suurbritannia saavad vastu poliitilisi või personali garantiisid ning varasemad võimukeskused kindlustavad oma mõju uute positsioonide kaudu. Siiani puuduvad tõendid sellise ulatusliku kokkuleppe kohta. Kuid arvestades peatselt saabuvaid juhtkonna vahetusi, juba avalikult arutatud kandidaate ja dokumenteeritud personaliläbirääkimisi, tekib küsimus, millised otsused tehakse tegelikult ainult ametlikel hääletustel – ja millised võivad olla ette valmistatud suletud uste taga juba ammu ette.
Sest mõnikord ei muutu niivõrd võimu jaotus, vaid uksesildil olev nimi.
Allikad
- Euronews, 26. oktoober 2026 – Trumpi administratsioon kaalub Orbáni ÜRO peasekretäriks
- Prantsuse Välisministeerium, 28. oktoober 2026 – Prantsusmaa ametlik seisukoht Orbáni suhtes
- Reuters, 15. september 2026 – Võimalik personalitehing Prantsusmaa ja Hollandi vahel
- EKP, 29. oktoober 2026 – Lagarde teatab tagasiastumisest
- NATO – Peasekretäri valimisprotsess ja ametiaeg
