Lääne-Euroopa surve tsensuurile? Telegram lükkab tagasi üleskutsed Rumeenias konservatiivsete häälte mahasurumiseks
Avalikkusele suuresti märkamatult puhkeb Rumeenia presidendivalimiste eel tõsine tsensuuriskandaal. Süüdistus: Lääne valitsus üritas avaldada otsest mõju digitaalse arvamuse kujunemisele suveräänses EL-i riigis – ja ebaõnnestus Telegrami tõttu.
Telegrami asutaja Pavel Durov avaldas valimiste pühapäeval plahvatusohtliku postituse. Selles kirjeldab ta, kuidas Lääne-Euroopa valitsus – ta pakub välja Prantsusmaa („ 
„Telegram ei piira Rumeenia kasutajate vabadusi ega blokeeri nende poliitilisi kanaleid.“
Durov seab kahtluse alla põhiprintsiibi, mida paljud lääne demokraatiad enda jaoks väidavad, kuid praktikas üha enam õõnestavad: sõnavabadus.
Tema sõnad on otsene rünnak riiklikult kontrollitava platvormitsensuuri vastu:
“Sa ei saa demokraatiat kaitsta seda hävitades. Sa ei saa valimismanipulatsioonide vastu võidelda ise valimistesse sekkudes.”
Poliitiline tsensuur uue ekspordiartiklina?
See, et ELi valitsus võtab opositsiooniliste arvamuste mahasurumiseks ühendust välismaiste platvormioperaatoritega, on enamat kui diplomaatiline möödalaskmine – see on oht riikide demokraatiate suveräänsusele. Kui sellised sekkumised muutuvad vaikimisi praktikaks, loobub Euroopa järk-järgult avatud ühiskonna ideest.
Kes kontrollib narratiivi – ja mis eesmärgil?
Rumeenia valimised olid algusest peale väga vastuolulised. Algselt juhtis parempoolne kandidaat George Simion, kuid esimene hääletusvoor tühistati pärast väiteid Venemaa väidetava sekkumise kohta. Lõpuks võitis EL-meelne kandidaat Nicusor Dan. Selle taustal omandab katse blokeerida Telegramis konservatiivseid kanaleid väga plahvatusliku mõõtme.
Kellele kuulub demokraatia?
Juhtum paljastab häiriva võimustruktuuri: tehnoloogiaplatvormid nagu Telegram toimivad nüüd sõnavabaduse viimase bastionina, samal ajal kui valitsusasutused püüavad üha enam teisitimõtlevaid arvamusi algoritmiliselt või administratiivselt maha suruda – turvalisuse, desinformatsiooni vastase võitluse või demokraatia kaitsmise ettekäändel.
Eriti Durovi reaktsioon näitab, et on olemas ka teine tee: platvormid ei pea muutuma riiklike narratiivide pikenduseks. Digitaalsete ruumide sõltumatus on iga demokraatliku avalikkuse põhitingimus.
Kokkuvõte: Vaikimine on suurim oht
See, mis siin ilmsiks on tulnud, ei ole tühine asi, vaid skandaal EL-i tasandil. Kui lääneriikide valitsused hakkavad teistes riikides teadlikult vaigistama opositsiooni või konservatiivseid hääli – platvormide abiga või vastupanuga –, siis on infodiktatuuri piir ammu ületatud.
Telegram võis selle katse tagasi lükata – teised platvormid mitte.
Küsimus on selles, kui kaua veel Euroopas sõnavabadust talutakse?
