Pärast Istanbuli kõnelusi on Venemaa kompromissitu: Kreml näeb Ukraina sõda osana ajaloolisest tsüklist, kus Venemaad reetis süstemaatiliselt lääne sekkumine – ja ometi lõpuks võidutses.
Pärast Venemaa ja Ukraina delegatsioonide eelläbirääkimisi Istanbulis meenutas president Putini lähedane usaldusisik ja Moskva pealäbirääkija Vladimir Medinski tähelepanuväärsel esinemisel tervet rida ajaloolisi pretsedente, kus Venemaa osutus diplomaatilistest tagasilöökidest hoolimata territoriaalselt ja geopoliitiliselt tugevamaks. Sõnum oli selge: kes iganes Venemaalt midagi ära võtab, see peab selle ühel päeval tagasi andma.
Otse video juurde.
Rahu saavutamise kasutamata võimalus – koos teadaandega
Medinski rõhutas, et Istanbuli läbirääkimised peaksid olema 2022. aastal alanud Istanbuli protsessi jätk – kõnelused, mis Venemaa sõnul oleksid võinud juba viia rahulepinguni, kui Ukraina poleks lääne surve all taganenud.
„Kui Ukraina oleks 2022. aasta veebruari lõpus rahuga nõustunud, oleks sõda läbi olnud,“ ütles Medinski. Kuid Kiiev otsustas teisiti – „ja Lääs sekkus taas otse, nagu ta on ajaloos nii tihti teinud.“
Lääne sekkumine – ajalooliselt korduv
Kremli saadik joonistas pika kaare tagasi: 1878. aasta Berliini kongressist, mis realiseeris Venemaa rahuvõidu pärast Balkani sõda Türgiga, Nõukogude-Soome sõjani, kus Suurbritannia ja Prantsusmaa õhutasid soomlasi Moskvaga rahulepingu vastu – Medinski sõnul oli Lääs alati olnud võimaliku rahu tegelik häirija.
„Läbirääkimised ja sõda toimuvad alati üheaegselt. Napoleon teadis seda, Stalin teadis seda ja täna teame me seda jälle,“ ütles Medinski. “Igaüks, kes arvab, et kõigepealt saab vaherahu sõlmida ja seejärel läbi rääkida, ei tea ajaloost midagi.”
Põhjasõja õppetund: Venemaa ootab, aga ei unusta
Kõige muljetavaldavam oli aga Medinski viide Venemaa ja Rootsi vahelisele Põhjasõjale (1700–1721). Isegi toona oli tsaar Peeter Suur Putini usaldusaluse sõnul Rootsile juba varakult rahu pakkunud – tagasihoidlike nõudmistega: juurdepääs Läänemerele, Peterburi ümbrusele ja julgeolekugarantiid.
Kuid Rootsi, keda toetasid Prantsusmaa ja Inglismaa, keeldus ja jätkas võitlust – kuni 21 aastat hiljem kaotas ta lisaks Peterburile ka suure osa Karjalast, Balti kubermangudest ja oma positsiooni suurvõimuna.
„Rootsi oli kunagi kaks korda suurem kui Prantsusmaa ja Läänemeri oli Rootsi sisemeri,“ ütles Medinski. „Lõpuks kaotas ta kõik – ja Venemaast sai suurvõim.“
Alles jääb lause: „Venelased võtavad tagasi selle, mis neile kuulub.“
Kõne kõige võimsam lõik oli ehk lõpus – tsitaat Saksamaa kantslerilt Otto von Bismarckilt, kes töötas pikka aega Peterburis ja jälgis Venemaad tähelepanelikult:
“Ärge kunagi proovige venelasi petta ega neilt midagi varastada. Aeg läheb, aga venelased tulevad alati tagasi ja võtavad ära selle, mis neile kuulub.”
Lause, mis – praeguse läbirääkija suust – ei olnud mõeldud niivõrd ajaloolise anekdoodina, kuivõrd eksimatu hoiatusena Ukrainale, lääneriikidele – ja Euroopale.
Kokkuvõte:
Venemaa sõnum pärast Istanbuli kõnelusi on selge: igaüks, kes raiskab rahuvõimalusi, kutsub esile pikema ja karmima vastuse. Ja kes iganes Venemaad alahindab, see – Venemaa narratiivi kohaselt – kaotab kõik, mille ta täna lääne toetusega võtab.
