Minu poeg on USA sõjaväes ja mu süda valutab IGA päev tema elu pärast. Tema elu ei kuulu enam talle. Tema elu üle otsustavad mingid ebakompetentsed rahaahned psühhopaadid. Minu sünnitatud ja kasvatatud poja elu on võõraste meeste manipuleerida. Ütlen ausalt, väga raske on seda abituse tunnet emana aktsepteerida. Vahet pole, kui vanad lapsed on, aga instinkt neid kaitsta, kestab surmani.
Mu vanema poja sõjaväkke minek 2022 sügisel, andiski mulle väga suure tõuke hakata propageerima RAHU ja diplomaatiat. Olles kahe poja ema, ma soovin, et nad saaks rahus elada, tunda armastust, luua peret ja tunda õnne ning rõõmu elust. Ma ei sünnitanud oma poegi selleks, et nad osaleksid mõttetutes tappatalgudes, kus surm ei too mingit au. Ma tahan, et mu lapsed elaksid rahumeelses maailmas, nii lihtne see ongi.
Tahangi küsida, kus on Eestimaa emade südamed? Kui palju on selliseid emasid, kes on nõus oma lapse saatma surema mitte millegi väärtusliku eest? Miks emad on vait ja ei protesteeri sõja vastu? Kas tõesti saadamegi oma pojad kuulekalt vaikides kindlasse surma? Kas tõesti ei lähe ühelegi täiskasvanule korda, kui moraalselt laostunud, vaese ja vägivaldse ühiskonna me oma lastele jätame? Kas tõesti vabaduse ajal sündinud lapsed peavad oma elu elama sellises räpases, toksilises ja ohtlikus keskonnas, nagu seda on praegune Eesti? See on ju kohutavalt masendav väljavaade elule, mis me oma lastele oleme pärandanud. Me laseme võõrastel organisatsioonidel mängida MEIE laste eludega!!!
Miks ei häiri Eesti inimesi meie laste saatus?
Miks meid ei häiri, kui lapsi alasti pildistatakse ja vanureid vägistatakse?
Kuskilt peaks minema PIIR, või mis?
Mõelge, kui paljud naised üle maailma praegu itkevad ja nutavad taga oma tapetud lapsi. Emasüda nutab ühtemoodi nii venelastel, ukrainlastel, juutidel, palestiinlastel, süürialastel….See valu, mida emasüda peab lapse kaotuse puhul üle elama, on kōige raskem valu siin elus kanda. Mitteükski ema ei peaks nutma oma poja haual, mis iganes rahvusest ollakse.
Sõjas võidab see, kellel on vähem haudu, aeg on rääkida RAHUST.
/Ülle Pukk, KOOS/ Facebook