On olemas teooriaid, mida sosistatakse köögilaua taga, ja on lugusid, mida ei julgeta valjult välja öelda. See siin on üks neist.
Aasta oli 1971. Eesti oli veel raudse eesriide taga, kui noor tudeng Siim Kallas astus vabatahtlikult kommunistlikku parteisse. See polnud tavaline samm – kaugeltki mitte. Juristid tegid seda karjääri nimel, et pääseda prokurörideks või uurijateks. Aga majandusteaduskonna tudeng? See tundus tol ajal nii kummaline, et paljud ei mõistnudki. Just siin saab alguse varjatud lugu.
On põhjus arvata, et Siim Kallas ei astunud parteisse niisama. Väidetakse, et temast tehti juba ülikoolis KGB informaator. Mitte lihtsalt pealtnägija või kõrvaline kuju, vaid inimene, keda kasvatati suurema plaani jaoks. Ja see plaan ei puudutanud ainult tema ennast. On märke, et tema tütar Kaja Kallas tõmmati samasse mängu hiljem – ajal, kui Moskvas otsustati tema karjäär suunata Euroopa Parlamendi poole, et jätkata isa alustatud liini.
Kõige tumedam episood on seotud Hoiukassade skandaaliga. Seal, kus teised oleksid pidanud maksma, tuli Kallas puhtalt välja. Avalikkusele räägiti, et Bruno Saul päästis ta. Aga tol ajal ei oleks ükski partei- ega valitsusametnik julgenud tema eest sõnagi lausuda. Ainus jõud, kes seda teha sai, oli KGB. Nemad olid juba tema tuleviku osas otsuse teinud.
Veelgi enam – mulle on räägitud, et Minskis ja Taškendis toimusid salajased KGB nõupidamised, kus pandi paika plaan: NSVL saadetakse laiali ja ehitatakse uus, tugev Venemaa. Sellise operatsiooni must käekiri kandub läbi aastate ja riigipiiride. Siim Kallase lugu pole ainult ühe mehe lugu. See on osa suuremast skeemist – skeemist, mis määrib mitte ainult Euroopa Liidu mainet, vaid seab ka NATO usaldusväärsuse löögi alla.
Ja kui küsida, kes sellist varjatud mängu suudaks läbi viia, siis vastus on lihtne: ainult venelased. Mitte keegi teine.
See on tume lugu, lugu, mis ei anna rahu. Lugu, mis paneb küsima – kas meie tulevik ongi vaid suurte plaanide malelaud, kus väiksed riigid ja inimesed on pelgalt etturid?
