Suure hulga inimeste osalusel sai murdumatu Tiit Madissoni ausammas täna Lihulas avatud — otse vabadussõja ausamba kõrval. Nii korvasime kodanikena riigi auvõlga. Suur tänu kõigile, kelle ühisel pingutusel sai see oluline ettevõtmine väärika tulemuseni viidud! Allapoole kopeerin oma Lihulas peetud väikese sõnavõtu teksti.
•••
Tervist, lugupeetavad!
Kuivõrd meid ootab täna ees rida sõnavõtte, millest nii mõnegi peavad inimesed, kes tundsid Tiitu minust parmini, ei kavatse ma pikalt rääkida. Piirdun vaid lühikese vastusega küsimusele sellest, miks otsustasime Tiidule täna avatava ausamba püstitada.
Vastus sellele küsimusele on küll lihtne, aga selle tuumaks on väga oluline tõdemus. Nimelt nõuab selle ausamba püstitamist õiglus. Õigluse põhimõte, nagu selle on sõnastanud Rooma jurist Cicero ja paljud mõtlejad pärast teda, seisneb ühelt poolt kohustuses mitte nõuda ja võtta endale rohkem kui sa väärid, ning teiselt poolt kohustuses võimaldada ja anda teistele seda, mida nemad väärivad.
Seega kõige lühemalt öeldes otsustasime Tiidule selle mälestussamba püstitada sel lihtsal põhjusel, et Tiit väärib seda. Ajal, mil põhimõttekindlust tuleb otsida tikutulega, on pärandus, mille Tiit oma eeskujuga meie ühiskonnale jättis, hindamatu väärtusega. Sest just põhimõttekindlus, truudus õigetele ideaalidele on see, mida Tiit oma eluga kehastas. Selle eest väärib ta erilist lugupidamist ja austust – muu hulgas selleks, et tema pärandus kestaks edasi.
Aga kuna meie riik, mille iseseisvuse taastamisel kehastas Tiit kandvat rolli, ei ole tema suhtes seda lugupidamist ja austust väljendanud, peame seda tegema meie, Tiidu sõpradena ja Eesti Vabariigi kodanikena, sest see on meie auvõlg. Just selle pärast sai Tiidule veel enne tema surma antud eesti rahva tänumedal ja see on ka põhjus, miks avame täna selle ausamba. Mis seal salata, tegelikult vääriks Tiit palju suurematki tunnustust, aga ehk võime täna siiski öelda, et oleme teinud selle, mis on meie võimuses.
Enne kui ma sõnajärje edasi annan, tahan tänada kõiki inimesi, kelle lahkel kaasabil sai SAPTK eestvedamisel selle mälestussamba püstitamine võimalikuks. Ennekõike tahan tänada meie sõpra, skulptor Paul Mändi, kelle pühendumine selle ettevõtmise väärika tulemuseni viimisele oli eeskujulik. Tänan ka kolleeg Indrek Petersood, kes koordineeris kogu ettevõtmist, samuti kõiki inimesi, kes ettevõtmisele kaasa aitasid, alates pronksivalust ja lõpetades ausamba vundamendi rajamisega kitsastes ajalistes raamides.
Kahtlemata kuulub tänu ka Lääneranna valla juhtkonnale, kes näitas ettevõtmise elluviimisel üles head tahet ja lahket koostöövalmidust. Ja loomulikult tänan eriliselt neid tuhandeid inimesi, kelle rahalisele panusele toetudes sai ausamba püstitamine võimalikuks. Suur-suur tänu teile kõigile!
Päris lõpetuseks peatun veel ühel mõttel. Nimelt sellel, et Tiidu pärand ei ole vaid midagi niisugust, mida minevikust meenutada. Vastupidi, see peaks olema suunatud tulevikku. Et see nii oleks, peaksime kõik mõtlema, mida saame teha, et kehastada iseseisvuse ja väärikuse ideaale ning neid oma elu läbi edasi kanda – käies nii, et meil endil poleks oma tegude pärast häbi.
Selles pürgimuses võiksime kõik püüda olla rohkem Tiidu moodi, ammutades tema eeskujust inspiratsiooni ja jõudu. Vaevalt leidub teist või paremat võimalust Tiidu pärandi edasiandmiseks tulevastele põlvedele. See võiks olla sõnum, mida täna avatud ausammas jääb meile meelde tuletama.
Tänan tähelepanu eest!
