Selle artikli ilmumise ajal vaatan järk-järgult seda, kuidas suhtekorraldajad eesotsas Vootele Päiga pesevad järk järgult Kaja Kallase ja Reformierakonna mainet puhtamaks. Eilse päeva artiklid ja hetkeline peataolek on asendunud külma kalkuleeritusega, kus suuri vigu ei tehta ning toimub musta järk-järguline valgeksrääkimine. Vaatan seda kõrvalt ning sees ausalt öeldes keerab. Vastik on vaadata seda Eesti riiki. Vastik on vaadata seda, millega tegeletakse. Meil on ametiseisundi kuritarvitamine, kus võimupositsioonil olnud isik likvideeris kõigepealt konkurentsi ning siis investeeris, teades, et see toob nagunii tagasi. Meil on korruptsioon kõige kõrgemal tasemel. Meil on kõik silma ees. See on kõigile näha. Aga…
Loen sellest, kuidas Rein Raud räägib tõemeeli, et Kaja Kallas ei peaks tagasi astuma, sest siis juhtub ei tea mida. Ma ei tea, mis on saanud lugupeetud õppejõu moraalsest kompassist, kuid tundub, et see on jäänud kuskile toppama. Või seda enam ei ole. Meil on ajakirjanduse põhjal 43 protsenti inimesi, kes toetavad Kaja Kallase jätkamist. Kus on nende moraalne kompass? Kus on nende mõõt. Kui Ukrainas toimub kogu see tragöödia, siis kisatakse. Kui nüüd nende iidol on ise panustanud sellesse, saades sellest läbi investeerimise ka kasu, on moraal kadunud. Samasugused kisakõrid röökisid Andres Mustonenile needusi, kui ta käis Venemaal kuskil kolkalinnas esinemas. Kui Kaia Kanepi rääkis omi seisukohti nagu rääkis. Kui aga keegi on saanud sellest reaalselt kasu nii nagu seda on saanud meie peaminister, investeerides valusse ja kannatustesse, siis ollakse vait. Siis pannakse näpp alla ja öeldakse, et midagi ei ole olnud. Kui tagatipuks peaministri kodus võetakse poos, et midagi ei ole olnud ja müüakse osalusi maha, siis kõlab see nagu lapse lalinana, kes ütleb, et ta enam ei tee.
Me tõesti oleme õppinud niivõrd palju oma idanaabrilt, et pole ime, et meil kõrgemal tasandil ka seal äri tehakse. Kui siin eelmisel korral rääkisin sellest, kuidas Putin on jäänud ja kuidas tema suhtekorraldajad ta igast probleemist välja ratsutasid, olgu selleks allveelaev Kurskiga toimunu, Nord-Ost etenduse rünnak või Beslani kriis, siis olid just suhtekorraldajad need, kes välja ilmusid. Ma ei tea kuidas on nende isikute moraalse kompassiga, aga ega ilmselt ei saagi selle ametiga tegeleda need, kes omavad südametunnistust. Seda ka Eestis loomulikult.
Ma ei kujuta hästi ette, kui Kaja Kallas peaks jätkama peaministrina, kuidas hakkavad tulevikus välja nägema valitsuse pressikonverentsid. Kuidas hakkab üleüldse välja nägema see riik, kellel puudub vaimne kompass. Kuidas me üleüldse riigina sellisel juhul jätkame, teades, et meil on eesotsas inimesed, kellel puudub moraal ja õiglustunne, kuid kes samas räägivad sellest. Et kõik on taandunud rahale. Taandub sellele, mille nahka läks ka meie eelmine vabariik, sest on ju ajaloolased sellegi ju välja uurinud, et president Pätsil olid esimese vabariigi ajal Nõukogude Liidus oma ärihuvid. Ajalugu on tulnud tagasi, et korduda. Korduda just sellisel kujul ja sellise farsina.
Tänasel päeval on vastik olla eestlane. Nähes seda, mis toimub. Kui Kaja Kallas tahtis omal ajal luua Riigikogu eetikakoodeksit, siis soovitus on talle, et ta seda ise ka loeks. Need normid, millest ma eeldan on seal juttu, on ammu muutunud tühja tünni kõminaks tema enda elus. Meil ei ole ainult eetika ja moraalikriis, meil on kõige kriis. Vaadates seda, kuhu me oleme pärast 32 aastat jõudnud, siis ausalt öeldes hakkab sees keerama ning ajab iiveldama. Nii on lood.