Teadlane tahtis teooriat testida. Ta vajas vabatahtlikku, et lõpuni minna. Lõpuks leidis ta süüdimõistetud mehe, kes oli surma mõstetud.
Teadlane soovitas süüdimõistetule järgmist- Ta osaleks teaduslikus eksperimendis, kus tema arter lõigatakse kergelt läbi, et veri voolaks aeglaselt viimase tilgani. Tema ellujäämisvõimalus oli minimaalne, kuid igal juhul oleks tema surm ilma kannatuste ja valuta.
Süüdimõistetu nõustus, sest niimoodi suremine oli parem kui tavapärane hukkamine. Ta asetati toolile ja ta keha seoti kinni, et ta ei saaks liikuda. Seejärel tehti tema randmele väike operatsioon ja tema käe alla pandi metallist anum.
Haav ei olnud sügav vaid pindmine, kuid piisav, et panna teda uskuma, et veen on tõesti katki. Voodi alla pandi väikese ventiiliga süstelahus, mis kontrollis vedeliku voolu anumasse kukkuvate tilkade näol. Vang kuulis tilkumist.
Teadlane aeglustas tilguti tilkumist anumasse, et panna vangi uskuma, et tal hakkab veri otsa saama.
Mõne minutiga hakkas vangi nägu värvi kaotama ja pulss kiirenes. Kui meeleheide jõudis haripunkti, sulges teadlane klapi täielikult ja süüdimõistetu süda seiskus ning ta suri.
Nii suutis teadlane tõestada, et kõik, mida me tajume, positiivne või negatiivne, mõjutab meid psühholoogiliselt ja füüsiliselt.
Kui inimestele öeldakse, et neil on viirus, siis nad surevad hirmu tõttu. Peavoolumeedia informatsiooni tulv päeval ja öösel hirmutab ja hirm nõrgestab immuunsüsteemi.
Nüüd me teame, et reaalne risk surma saada hiljutise moeviiruse tõttu on väga väike, kui sa just ei karda – ja ülejäänuga saab su mõistus juba hakkama.
Tüsistuste tõenäosus mitmekordistub, kui immuunsüsteem on hirmust ja stressist nõrgestatud.
Viirustel on vaevalt võimalust, kui tervis on hea ja sa usaldad seda.
See võib olla põhjus, miks paljud lapsed elavad läbi väga tõsiseid olukordi, sest nende mõistus ei ole täis hirmu.
Nii et ole ettevaatlik, millega sa oma mõistust toidad ja millele sinu uskumused põhinevad.
