Paul Craig Roberts
USA Esindajatekoda võttis vastu MEGOBARI seaduse (HR 36), mis annab Gruusia, mis on nüüd iseseisev riik ja kunagi Nõukogude Liidu provints, Ameerika Ühendriikide kaitse alla. Seetõttu peab Washington kaitsma Gruusia vabu ja õiglasi valimisi Venemaa mõju eest ning säilitama Gruusia „suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse edasise Venemaa agressiooni eest“.
Aga: Venemaa agressiooni Gruusia vastu pole toimunud.
Nõukogude Liidu lagunemisega – mille põhjustas president Gorbatšovi poliitbüroo koduarest – leppis Jeltsini-aegne Venemaa Washingtoni-poolse Nõukogude impeeriumi hävitamisega. Washington muutis Nõukogude vabariigid – millest mõned, näiteks Ukraina, polnud kunagi varem iseseisvad riigid olnud – uuteks riikideks.
2008. aastal tungis Washingtoni väljaõpetatud ja varustatud Gruusia armee Lõuna-Osseetiasse, mis on Venemaa protektoraat ja osa Gruusiast, kuid ei soovinud Venemaast eralduda. Vene rahuvalvajad tapeti, mis ajendas president Putinit, kes oli nii sageli tähelepanematu, Hiina olümpiamängudelt naasma ja Vene armee sisse saatma.
Ameerika toetatud Gruusia armee sai mõne tunniga lüüa ja Gruusia oli Putini käes. Ja mida ta tegi?
Ta jättis Gruusia rahule ja viis oma väed tagasi.
Mis tüüpi „Venemaa agressioon” see siis on?
On ilmselge, et USA Esindajatekoja liikmed on täiesti võhiklikud ja informeerimata idioodid. Nagu Mark Twain ütles, valib Ameerika end esindama idioote. Ja just see ongi tänapäeva Ameerikas:
meid valitsevad idioodid.
Väidetav Gruusia kaitsmine Venemaa eest on Washingtonile vaid ettekääne Gruusia ülevõtmiseks – mida loomulikult toetavad rahakotid, mida jagatakse Gruusia valitsuse mõjukatele liikmetele protsessi hõlbustamiseks.
Millega me siin tegeleme, on Washingtoni katse avada teine rinne sõjas Venemaa vastu.
Adam Dick Ron Pauli Instituudist pakub usaldusväärset ülevaadet:
Mida sa sellest arvad?
Ühelt poolt otsib Trump rahuläbirääkimisi Venemaaga Ukrainas.
Teisest küljest valmistab Washington ette uut Maidanit – seekord Gruusias.
Kui rumalad venelased ikka on?
Kas nad pole Minski kokkuleppest midagi õppinud?
Kas Kreml on pime ilmselge tõsiasja suhtes, et Washington seob omavahel sõdu Venemaa ja Hiinaga – taandub Ukrainast ja jätab selle Euroopa hooleks, et siis keskenduda Hiinale?
See on täpselt strateegia, mida Wess Mitchell kirjeldas ajakirjas Foreign Affairs. Miks pole keegi peale minu ja John Helmeri seda sisukat artiklit kommenteerinud?
