Kui vaatame oma kirikuelu iseloomustavaid näitajaid viimase paarikümne aasta jooksul, siis näeme kahjuks langustrendi. Tõsi, aeg-ajalt näeme ka tõuse, olgu need siis seotud kiriku majanduselu, keskmise liikmeannetusega või kiriklike talituste arvuga. Üldisemas plaanis ei saa me eitada oluliste arvnäitajate langemist. Samuti on põhjust arvata, et kui oleme peagi tegemas kokkuvõtteid EELK üldaruandlusest, siis vaevalt leiame sealt liikmeskonna või liikmesannetajate arvu suurenemist.
Ilmselt oleme sellega juba niivõrd harjunud, et võtamegi sellist kurba suundumust millegi paratamatusena. Hingerahustuseks võime ehk öelda, et ega teistelgi kirikutel Eestimaal palju paremini lähe ning tegelikult on asjad üsna samamoodi Euroopas tervikuna.
Ärksamad meie seast muidugi püüavad leida põhjusi, miks on asjad just nõnda, nagu nad on. Ühed ütlevad, et kui kirikul oleks raha, küll siis läheks kõik ülesmäge. Teised jälle usuvad, et kui meie vaimulikud oleksid paremini koolitatud ja veelgi tublimad, siis lööksid kirikuaiad haljendama. Kolmandad jälle leiavad, et viga on süsteemis ja organisatsiooni juhtimises. Neljandate arvates on kõiges süüdi liberaalid, viiendad näevad aga peamise arengutakistusena hoopis konservatiive.
Olen kuulnud kümneid selgitusi kristluse õnnetule olukorrale ning ilmselt igas neist on oma tõetera sees. Kuid päris arusaadavalt ei saa ükski selgitus ega sellest tulenev päästeplaan pretendeerida viimse tõe kriteeriumidele.
Küll aga on üks tähelepanek, milles mu hinnangul on sees rohkem kui üks tõetera ning mille omaksvõtmine ja asjakohaste järelduste tegemine võiks aidata meid pika sammu edasi. Pika sammu edasi mitte ainult kiriku arvulise kasvamise, vaid eelkõige tema vaimse kvaliteedi tõusmise ning sellega üheskoos nii üksikinimese kui ka ühiskonna tervendamise teel.
Selleks tähelepanekuks on äratundmine, et meil on vähe evangeeliumi. Vähe Kristust. Vähe armastust Jumala ja üksteise vastu. Ilmselt ka iseenese vastu. Sedasama teenimatut ja tingimusteta armu, millest me oma kirikutes läinud pühapäeval jutlustasime. Kõlab ehmatavalt, kuid kas saame seda lõpuni eitada?
Nii mõnigi võib nüüd öelda, et oleme ju evangeelne kirik ja kuulutame alati evangeeliumi, kuid siiski, kas see on alati nõnda? Kas ei ole tihtilugu hoopis nii, et meie kuulutuses jääb pigem kõlama käsk ja käsuseadus, moraal, poliitika, rahvuslus, lõputute hinnangute andmine, piirjoonte tõmbamine meie ja nende vahele, vaevu kantavate koormate asetamine inimeste õlgadele, kriitiline hoiak ja iseenese õigus?
See häda ei ole meie kirikut tabanud viimaste kümnendite või viimase sajandi jooksul, näeme tema juuri juba 16. sajandil. Seda eriti nn antinominalistlike tülidega seoses. Üheks iseloomulikumaks näiteks võiks olla, et Martin Lutheri mõõdukas, kui mitte lausa eitav seiskoht käsu vajalikkusest uuestisündinud inimesele ei leidnud konkordiavormelis enam toetust, kus käsk kristlase elus taas esile tõsteti. Ja ometi ei peaks me kristlase elus rääkima niivõrd kümnest käsust, vaid eelkõige Kristuse andestusest ja armastusest ning Püha Vaimu pühitsevast tööst, mis uuendab meie elu vastavusse Jeesuse armastuse õpetusega.
Evangeelium on alati skandalon, sest inimestena on meil pea alati raske midagi päris muidu vastu võtta – ikka tahame seda ise ära teenida ja selle teenimise eest austust leida. Ent paraku ei ole see Jumala tee. Jumala tee meile ja kogu maailmale on Kristus ja tema evangeelium. Just selles evangeeliumis on vägi meid uuendada ja meeleparanduse teele suunata. Suunata nõnda, et meeleparandusest ei saaks taas üks järjekordne käsumeelne ettevõtmine, vaid rõõmus vastus armastusele, millega Jumal meid Kristuses on armastanud ja vastu võtnud. Ainult armastusest saab välja kasvada armastus.
Olen veendunud, et kui suudame kirikus senisest selgemini esitada evangeeliumi ja tema sisu ning loomulikult ka ise selle järgi ustavalt elada, siis on sellel tulemust.
Ove Sander,assessor
