Liberaalide ja konservatiivide mõtlemismustrid ja probleemilahendused võivad erinevad olla ka igapäevaelus, kirjutab Kadri Vilba.
Mitmed teadusuuringud väidavad, et konservatiivide aju reageerib hirmutamisele ning liberaalide aju on avatud ja kohanemisvõimeline. Läbiva joonena on konservatiive näidatud pigem negatiivsete, endasse sulgunud ja ainult vihale reageerivate tegelastena ning liberaale pigem avatud, sallivate ja uuendusmeelsetena kuni selleni välja, et neid on otsesõnu konservatiivide ees edumeelseteks nimetatud. Uuemad uuringud on aga löönud mõra pea 90-aastasesse poliitaju uuringute seeriasse, näidates, et varasemad uuringud kipuvad olema ühekülgsed ja kohati eelarvamuslikud.
Konservatiivse ja liberaalse aju erinevused
Konservatiivide ja liberaalide ajud on erinevad, see on selge. Suurem konservatiivsus on seotud aju parema poolkera mandelkeha suurenenud mahuga. Mandelkeha vastutab emotsioonide ja mälestuste tekkimise eest, samuti aktiveerub see siis, kui teine inimene on läheduses. Meeste mandelkeha on suurem, see võib olla üks põhjustest, miks on meeste hulgas rohkem konservatiive kui naiste seas. Suurem liberalism on seevastu seotud suurenenud halli aine mahuga eesmises tsingulaarses ajukoores, see annab parema võime kohanduda muutunud oludega ja leida uudseid probleemilahendusviise, seega on nende kognitiivne paindlikkus suurem kui konservatiividel. Kui liberaalid on pigem avatumad, loovamad, uudishimulikumad ja otsivad uudsust, siis konservatiivid on korrapärasemad, traditsioonilisemad ja paremini organiseeritud. Üks ei ole halvem kui teine, ühiskonna toimimiseks on vaja mõlemat tüüpi ajusid. Kuid mingil põhjusel keskendutakse liberaale ja konservatiive võrdlevates uuringutes pigem konservatiivide miinustele, näidates miinusena isegi seda, mis on tegelikult elujäämise eeldus, samas kui liberaalide miinused on täiesti tähelepanuta jäetud.
Konservatiivide ja liberaalide aju töötab erinevalt isegi mittepoliitilistes valdkondades, näiteks igapäevaelukorralduses. Liberaalid teevad paremaid ja kiiremaid otsuseid siis, kui olukorrale on üks õige lahendus. Samas konservatiivid toimivad paremini, kui ülesandele on mitu võimalikku lahendust, sellisel juhul valivad konservatiivid lihtsama lahenduse ja saavutavad paremaid tulemusi. Liberaalid aga tahavad ülesannet pigem keeruliselt lahendada ja seetõttu kukuvad läbi. Sellest võib järeldada, et liberaalidel on omane elu enda ümber keeruliseks ajada, sest siis tunnevad nad ennast hästi, nende aju lihtsalt on selline.
Uuringute kohaselt reageerivad konservatiivid tugevamalt ohule ja hirmule, liberaale esitletakse kui avatud ja uudsusele kalduvaid isikuid. Konservatiivid reageerivad tõesti ohule tugevamalt, nad reageerivadki kõigele tugevamalt, kuid ohule reageerimine on kooskõlas ellujäämisinstinktiga ning inimesele hädavajalik. Kujutame ette olukorda kiviajal, kus konservatiiv ja liberaal satuvad vastakuti mõõkhambulise tiigriga. Konservatiivi aju annab sellises olukorras käsu tunda hirmu ning tegutseda ellujäämise nimel ettevaatlikult, liberaali aju aga annab kätte käsu olla avatud. Kes surma saab?
2006. a uuriti 9/11 New Yorgi kaksiktornide terrorirünnakus ellujäänute poliitilisi eelistusi. Selgus, et suurem osa elujäänutest oli muutunud oma vaadetes konservatiivsemaks. Akadeemiline teadus seostas tulemust ohuga silmitsi seismise tagajärjena, kuid kas võib olla, et omal nahal liberaalsuse vilju kogenud inimesed said aru, et liberaalsuse tagajärjed võivad olla eluohtlikud?
Uuemad uuringud (Tritt et al. 2016) on näidanud, et tegelikult ei ole konservatiivse aju reageerimine ainult ohule ja hirmule sugugi tõsi. Konservatiivide ajud reageerivad samamoodi ka meeldivatele stiimulitele, on ju mandelkeha ülesanne luua kõiki, mitte ainult halbu emotsioone. Vahe liberaalide ajuga seisneb selles, et konservatiivide aju reageerib igasugustele stiimulitele tugevamalt ja kiiremini – nii nõrkadele kui tugevatele negatiivsetele ja nõrkadele kui tugevatele positiivsetele ning isegi neutraalsetele stiimulitele. Seega saavad nad oma elamuse kätte ka väikestest asjadest ja kergema vaevaga. Seetõttu eelistavad konservatiivid rahulikku ja stabiilset elu, sest nad ei vajagi enese hästi tundmiseks suurt mürglit.
Liberaalide aju aga vajab tugevamat stiimulit, et sellele reageerida. Teiste sõnadega – liberaal vajab palju tugevamat stiimulit, et tunda tunnet, et ta midagi tunneb. Uuringud on näidanud, et äärmusliberaalidel on suhteliselt kõrgem erutuslävi, mis on muuhulgas ka üks sotsiopaatia tunnustest. Seetõttu vajavad liberaalid enese hästitundmiseks pidevaid muutusi, teravad elamusi ja mürglit.
Liberaalse ajuga seotud probleemid
Kuna liberaal vajab enese hästitundmiseks pidevaid muutuseid, siis tegeleb ta peatumatult uuenduste otsimise ja loomisega. Probleem on selles, et ta ei saa aru, millal asi, mida ta muudab, on valmis ja saavutanud ideaalsuse. Kas olete mõelnud, miks muudetakse midagi, mis on suurepärane (nt telefoni funktsioonid, tootedisain, kodulehekülg jms), halvemaks? Üks põhjustest ongi see, et liberaali aju ei suuda leppida sellega, et midagi on valmis, ta vajab enese hästi tundmiseks pidevaid muutuseid, isegi kui need muudatused teevad asju kehvemaks. Konservatiiv seevastu teeb asja valmis ja kui see sobib, siis rohkem ei näpi. Mõelge, miks on Eesti liberaalide esipartei nimi just Reformierakond..
Paneme nüüd kogu selle info kokku. Liberaalide aju armastab olukordi keeruliseks ajada, nad vajavad tunde tundmiseks tugevamaid stiimuleid ja nende ohutaju on madalam. See teeb kokku inimese, kellele meeldib elada pidevas keerulises ekstreemsituatsioonis, tajumata seejuures, et tema poolt tekitatu võib osutuda ohtlikuks. Ilmekas näide siin kohal on Saksamaa liidri Angela Merkeli Süüria sõja ajal moslemitele väljahõigatud hüüatus kolida Saksamaale. Vaatame seda kutset liberaali aju omaduste haaval:
- Selle asemel, et aidata sõjapagulasi Liibüas kohapeal ja sarnase kultuuriruumiga naaberriikides, mis oleks olnud lihtne lahendus, valis ta keerulisema ja läbikukkunud lahenduse, kutsudes süürlasi eluohtlikule teekonnale, tuues ohu Saksamaale sakslaste koju kätte.
- Saksamaa ülekülvamine noorte meessoost „sõjapagulastega” on kahtlemata tugevalt ekstreemne tegevus, mille tulemusel saab kogu Saksamaa kogeda mõnusat närvikõdi, mis paneb liberaale end elusana tundma, sest paguluse ja pagulaste poolt tekitatud stiimulid on kahtlemata tugevad.
- Kõige selle juures ei saanud pr Merkel ega tema liberaalsed kaasalauljad aru, et nad toovad mured ja ohud oma enese koduõuele. Nende nõrk või lausa olematu ohutaju lihtsalt ei võimaldagi sellest aru saada. Mida on neil öelda kõikidele moslemipagulaste poolt vägistatud ja tapetud naistele-lastele? Mitte midagi, sest nende aju ei anna märku, et tegemist oleks ohuga.
Kui liberaalide aju käsib ohuolukorras keerulisemat lahendust otsima hakata, siis on tegemist enesetapuajuga. See on ebaadekvaatne käitumine, mis viib liberaalide juhitava ühiskonna lõpuks väljasuremisele ja seetõttu ei tohiks liberaalid kunagi olla pikalt riigitüüri juures. Praeguseks ongi liberaalid olnud liiga kaua võimul ja mis on Eestist ning lääneühiskonnast laiemalt saanud? Aeg on olukorda muuta ja tuua võimule tasakaalukad adekvaatse ohutunnetusega konservatiivid, kes pidurdaks liberaalide hullunud närvikõdivajadust.
Kasutatud materjal
Ahn, W-Y., Kishida, K. T., Gu, X. Et al. (2014). Nonpolitical Images Evoke Neural Predictors of Political Ideology. Current Biology, Vol. 24, No. 22, 2693-2699.
Bakker, B. N., Schumacher, G., Gothreau, C., Arceneaux, K. (2020). Conservatives and Liberals have Similar Physiological Responses to Threats. Europe PMC Funders Group, Vol. 4, No. 6, 613-621.
Bernabel, R. T., Oliveira, A. (2017). Conservatism and Liberalism Predict Performance in Two Nonideological Cognitive Tasks. Cambridge University Press, 49-59.
Jost, J. T., Amodio, D. M. (2012). Political Ideology as Motivated Social Cognition: Behavioral and Neuroscientific Evidence. Motiv Emot, Vol. 36, 55-64.
Kanai, R., Feilden, T., Firth, C., Rees, G. (2011). Political Orientations Are Correlated with Brain Structure in Young Adults. Current Biology, Vol. 21, No. 8, 677-680.
Schreiber, D., Fonzo, G., Simmons, A. N., et al. (2013). red Brain, Blue Brain: Evaluative Processes Differ in Democrats and Republicans. PLOS One, Vol. 8, No. 2, 1-6.
Tritt, S. M., Peterson, J. B., Page-Gould, E., Inzlicht, M. (2016). Ideological Reactivity: Political Conservatism and Brain Responsivity to Emotional and Neural Stimuli. Emotion, Vol. 16, No. 8, 1172-1185.
Kadri Vilba on kolme lapse ema ja EKRE kandidaat Nõmme-Mustamäe valimisringkonnas
Kadri Vilba: konservatiivne versus liberaalne aju – see on ellujäämise küsimus
