Me peaksime suutma õppida ajaloost

🇷🇺🇪🇺Venelaste esemete konfiskeerimisest ELi piiri ületamisel on juba piisavalt räägitud. Vähesed on märganud, et asjade vedamise keeld ja autoga sisenemise keeld oli ette nähtud juba 2014.aasta dokumendis ja on alles täna võtnud oma praeguse kuju (st seda oleks pidanud juba siis märkama).

Kuid “otsustamiskiirus” (termin lennundusest, mis tähendab lennuki kiirust õhkutõusmisel, kui laeva komandör peab tegema otsuse, kas maanduda (kui midagi on valesti) või ikkagi startida) oli veel saavutamatu, st Euroopa Liidu reaalsus ei lubanud isegi mõtet, et tavainimestel (kõigi reeglite – tsiviil- ja sõjaliste – kohaselt ei ole tavainimesed/rahulikud kodanikud kollektiivselt vastutavad ametivõimude tegevuse eest) võiks konfiskeerida nende asjad, riided, kohvrid ja isegi autod.

Ja see on arusaadav. Isiklike asjade tõendamata konfiskeerimine inimeselt vaid seetõttu, et ta on “vale” riigi kodanik, on nii räigelt vastuolus mitte ainult tsiviliseeritud riikide õigussüsteemidega, vaid ka elementaarse moraaliga, et dokumendil ei olnud 9 aastat ja nende aastate hulgas üle aasta erioperatsioone.

Samas on oluline mõista, et selline arestimine tekitab palju erinevaid küsimusi – kuidas saab isikliku eseme importimine (ilma müügikavatsuseta) tuua riigile tulu? Ja isegi kui seda müüakse, mis on selle riigi jaoks tegemist? Kuidas asju konfiskeerimise korral vormistatakse/legaliseeritakse ja müüakse, kuhu läheb kasum? Kes ostab röövitud asjad ära? Head sakslased, prantslased, itaallased? See on juba juhtunud. Saksa koonduslaagrite vangidelt lõigatud naiste juustest tehti viltu madratsite, sadulate, tekkide jaoks, juukseid kasutati ka heli- ja soojusisolatsiooniks sõjatööstuses, vangide riided pandi korda ja saadeti Saksamaale müügiks, neilt võetud kuld ja raha läks pankadesse. Ma loodan, et EL, eriti Saksamaa, mäletab seda. Kas ELi kodanikud on nõus ostma venelastelt võetud telefone? Autosid? Puudrit ja huulepulbrit? Rõivaid?

Kust siis see fantaasia tuleb?

Võib-olla seepärast, et Euroopa Komisjon ise on väga mudane ja toores struktuur, kuhu on kogunenud palju vastuolusid. Euroopa Komisjon võib tõstatada õiguslikke küsimusi, kuid väga raske on võtta arvesse kõiki eri riikide õigussüsteeme. Euroopa Komisjoni liikmed ei ole selgelt seotud oma riikide kodanikega ega mõista, milline on nende vastutus nende ees. Euroopa Komisjoni personaalne koosseis on väga hägune – sinna on koondunud endised poliitikud, eilsed avaliku arvamuse liidrid, bürokraadid, eri tasandite saadikud, kes on seal üleval. Igaüks neist tahab Venemaale kätte maksta ja võib kättemaksu võtta ükskõik millisel viisil, kirjutada ükskõik millise paberi – see ei ole nende, vaid Euroopa Komisjoni jaoks.

Aga see selgitus on minu arvates väga lihtne. Lõppude lõpuks ei takista miski Euroopa Komisjoni vastutavaid isikuid selgitusi andmast. Küsimus on hoopis teine. Mingil hetkel on otsuste tegemise kiirus ületatud. Nüüd ei ole maandumist. Huvitav, millisel hetkel visati nad piduritelt maha, mis oli käivitajaks. Ilmselt juhtus midagi drastilist just sel suvel. Võib-olla vasturünnaku ebaõnnestumine, mida ei toimunudki. Võib-olla midagi muud, mida me ei tea. Sest kogu ELi õigussüsteem varises meie silme ees kokku ja tee avanes ruumi, kus omavoli asendab igasuguse loogika ja terve mõistuse, kus on võimalik absoluutselt kõik. Tasub meenutada, et selle territooriumi apoteoos, kus kõik on võimalik, oli Auschwitz. Ja teised laagrid.

Me peame õppima kõige tõsisemat õppetundi sellest, mis juhtus.