Viimase paari aastaga on saanud avalikkusele teatavaks, et e‑hääletus vajab enne iga valimistsüklit hoogtöö korras parandamist [1]. Vigu leiavad nii kohalikud tudengid [2] kui välismaa teadlaste seltskonnad [3]. Nad kurdavad, et neil pole täielikku ligipääsu dokumentatsioonile, kuid selle kehva kvaliteedi ja leitud vigade põhjal võib oletada, et puudusi on süsteemis rohkemgi [4].
Me ei tea, kas e‑hääletuse tulemusi on võltsitud [*] või kas süsteemi puudusi on kasutanud rünneteks vaenulike riikide häkkerirühmitused, sest süsteem ei produtseeri selliste hinnangute andmiseks piisavalt tõendeid [5]. Sellise e‑hääletuse kasutamine on juba iseenesest ebademokraatlik [6], aga kui oletada sinisilmselt, et võltsimist ja ründeid pole seni toimunud, siis samamoodi võib oletada, et kui ründed toime pannakse, tehakse seda meile kõige ebasobivamal hetkel.
Kakskümmend aastat katsetamisel olnud e‑hääletus on oma turvaomadustelt niivõrd ebakindel, et ei valimiste korraldaja ega vaatlejad ei pruugi sellisest rünnakust vahetult teada saada ja avastame selle alles päevi, nädalaid või kuid pärast toimumist [7].
Pole vaja eriti fantaasiat mõistmaks sellise olukorraga kaasnevat segadust ja selle plahvatusohtlikkust [8].
Eksperimentaalne e‑hääletus on julgeolekurisk selle sõna otseses mõttes, sest see on avatud nii inforünnetele kui otsestele rünnakutele valimistaristu vastu. [9]
See julgeolekuoht tuleks minu hinnangul esimesel võimalusel neutraliseerida. 
[*] Olen seisukohal, et “häälte ebaõige lugemise” mõttes KarS §163 tähenduses on võltsimine toimunud, küsimus on aga võltsimise motiivis ja tähenduses, millele on Eesti kohtud jt relevantsed asutused kahetsusväärselt jätnud hinnangu andmata.
