Autorid Michael Shellenberger ja Alex Gutentag avaliku alampinu kaudu,
Meedia katkestus, kuna EL-i, USA, Ühendkuningriigi, Brasiilia, Iirimaa, Kanada ja Austraalia poliitikud püüavad vangistada kodanikke, kes arvavad suure vale katte all “vihakõne” kohta…
Twitteri failid andsid meile ülevaate, kuidas valitsusasutused, kodanikuühiskond ja tehnoloogiaettevõtted teevad koostööd sotsiaalmeedia kasutajate tsenseerimiseks. Nüüd püüavad võtmeriigid seda kooskõlastamist selgesõnaliselt seadusesse kinnitada.
Kogu maailmas on poliitikud kas äsja vastu võtnud või on kohe vastu võtmas ulatuslikke uusi seadusi, mis võimaldaksid valitsustel tavakodanikke sotsiaalmeedias ja muudel Interneti-platvormidel tsenseerida.
“Kahju” ärahoidmise ja suurte tehnoloogiaettevõtete vastutusele võtmise varjus loovad mitmed riigid tohutut ja omavahel seotud tsensuuriaparaati, leidis Public uurimine.
Poliitikud, valitsusvälised organisatsioonid ja nende toetajad uudistemeedias väidavad, et nende eesmärk on lihtsalt kaitsta avalikkust “desinformatsiooni” eest. Kuid ebamäärased määratlused ja lüngad uutes seadustes loovad võimalusi laiaulatuslikuks kohaldamiseks, üleulatamiseks ja kuritarvitamiseks.
Näiteks Iirimaal võib valitsus peagi kodanikke vangistada lihtsalt selle eest, et nad omavad materjali, mis ametnike arvates on “vaenu tekitav”. USA PIIRATUSseaduse kohaselt võivad valitsusel peagi olla volitused jälgida iga turvariskiks peetava ameeriklase Interneti-tegevust.
Valitsuste eesmärk on täielik kontroll. Kanadas saab riigiasutus filtreerida ja manipuleerida seda, mida kanadalased võrgus näevad. Austraalias saab üks valitsusametnik sundida sotsiaalmeediaettevõtteid postitusi eemaldama.
Valitsused ja nendega seotud valitsusvälised organisatsioonid kavatsevad sundida tehnoloogiaettevõtteid nende eeskirju järgima. Ühendkuningriigi seadusandjad on ähvardanud vangistada sotsiaalmeedia juhte, kes ei tsenseeri piisavalt sisu. Ja Brasiilia on kehtestanud karmid karistused platvormidele, mis ei suuda eemaldada “võltsuudiseid”.
Peamine tegevusvaldkond on Euroopa Liit. Ta otsib uusi volitusi sotsiaalmeedia ettevõtete reguleerimiseks. Ja kui see tegutseb, võib see muuta seda, kuidas sotsiaalmeedia ettevõtted maailmas tegutsevad, võttes arvesse ELi majanduslikku jõudu ja globaalset mõju.
EL-i digitaalteenuste seaduse kohaselt peavad suured tehnoloogiaettevõtted jagama oma andmeid mittetulundusühingute ja akadeemiliste ringkondade kontrollitud teadlastega, kes loovutaksid sisu modereerimise valitsusvälistele organisatsioonidele ja nende riiklikele sponsoritele.
Senaator Mark Warneri (D-VA) sponsoreeritud USA RESTRICT Act ähvardab 20-aastase vangistusega või 250 000 dollari suuruse trahviga musta nimekirja kantud veebisaitidele juurdepääsu eest “virtuaalsete privaatvõrkude” või VPN-ide kaudu, mis on viis arvuti vahel privaatse ühenduse loomiseks või telefon ja internet.
Ligikaudu 30 aastat kestnud laialdase avaliku Interneti-kasutuse jooksul Lääne ühiskondades pole selle hetkega sarnast hetke olnud.
Ametnikud on need poliitikad juurutanud enamasti öösel, vähese avalikustamise või pahameelega. Peavoolu uudistemeedia korporatsioonides toimuv on peaaegu katkenud ja paljud näivad uusi seadusi toetavat.
Nagu Twitteri failid näitavad, on tsensuuritööstuskompleks samavõrra seotud täpsete faktide, tõeste narratiivide ja sisuloojate diskrediteerimisega, kes ohustavad selle jõudu, suurendades samal ajal neid, kes seda teevad.
Seega oleme tunnistajaks valitsusaparaadi tekkele, millel on õigus kontrollida infokeskkonda viisil, mis määrab, mida inimesed peavad tõeks ja mis valeks.
Sellisena pole liialdus öelda, et Lääs on uue ja palju võimsama totalitarismi vormi tipul kui kommunism või fašism, mille haardeulatus oli geograafiliselt piiratud.
Kui tahame seda võita, peame seda mõistma.
Miks püüavad valitsused piirata sõnavabadust Uus-Meremaalt Hollandini ja Brasiiliast Kanadani? Miks nüüd? Ja miks nad sellest pääsevad?
Planeeti tsenseerimise plaani sees
RESTRICT Act sponsor senaator Mark Warner (D-VA) (keskel) koos Ühendkuningriigi parlamendisaadiku Damian Collinsi (L) ja Ukraina parlamendiliikme Hanna Hopkoga (R) valitsuse rahastatud tsensuuri propageerimise valitsusvälise organisatsiooni The Atlantic Council pressikonverentsil. 16.juulil 2018 Washingtonis. (Foto Chip Somodevilla / Getty Images).
Sõnavabaduse ülemaailmse mahasurumise aeg ei näi olevat juhuslik.
See, mis praegu toimub, näib esindavat tsensuuri propageerimise ümberrühmitamist, mis toimus pärast seda lüüasaamist. Mõnede märkimisväärsete eranditega juhivad tsensuurinõudlust vasaktsentristlikud parteid, kus valitsusvälised organisatsioonid mängivad alluvat rolli.
…
Poliitikud kasutavad Woke’i kaitset “kahjude ennetamiseks”, mis on väga erinev vanemast tsensuuri ettekäändest, riigi julgeolekust. Tõuge on rassipõhine, immigratsioonipõhine (nt Iirimaa), trans-põhine (nt Iirimaa ja Austraalia) ning ohutus- või tervisepõhine (nt EL).
…
Samal ajal puuduvad tõendid transinimeste tapmise sagenemise kohta või isegi selle kohta, et transinimesi tapetakse keskmisest kiiremini. Tõepoolest, ükski vähemusrühm pole ajaloos muutunud häbimärgistatust tähistatuks kiiremini kui transinimesed.
…
Miks nüüd?
Bideni valimine, sisejulgeolekuministeeriumi desinformatsiooni haldusnõukogu läbikukkumine ja Twitteri failide avaldamine näivad olevat sundinud tsensuuri propageerimist USA-st teistesse riikidesse, eriti Euroopasse, et ameeriklasi tsenseerida ja muu maailm tagaukse kaudu.
…
Usume, et eliit on ületanud. Kui nad tunneksid end oma tsensuurikavas turvaliselt, ei varjaks nad ega kiirustaks seda kogu maailmas seadusandjatega ega üritaks USA-le Euroopa Liidu kaudu tsensuuri hiilida.