Koroona hüpe ei põhine erakordsel meditsiinilisel ohul. Siiski põhjustab see kergemeelsete ja põhjendamatute karantiinimeetmete ja keelumäärustega märkimisväärset kahju meie kodanikuvabadustele ja isikuõigustele.
Toimetaja märkus: Arst ja Bundestagi kauaaegne liige dr Wolfgang Wodarg, kes on praegu Transparency International Germany juhatuse liige, pakkus seda artiklit mitmele suuremale ajalehele, sealhulgas Süddeutsche Zeitungile ja Tagesspiegelile. Kõikjal lükati tekst tagasi või autor lükati edasi hiljem. Lõpuks suutis Wodarg artikli paigutada ainult kohalikku ajakirjandusse. Autor juhib tähelepanu sellele, et tema veebisaidil on ka ingliskeelne versioon, mis sisaldab arvukalt viiteid. Wodargi sõnul on tema leiud ka 10. märtsil ZDF-i programmi Frontal 21 teemaks. Addendum 10.3.: Raport, mis on sellest ajast alates ZDF-is eetris olnud ja milles ka selle teksti autoril on oma sõna öelda, on kättesaadav siin.
Pildid meedias on hirmutavad ja Hiina linnade liiklust reguleerib termomeeter. Veneetsia karneval tühistati pärast seda, kui eakas surev haiglapatsient andis positiivse testi. Kui käputäis inimesi Põhja-Itaalias andis samuti positiivse testi, sulges Austria ajutiselt Brenneri kuru. Koroonaviiruse kahtluse tõttu ei lubata enam kui 1,000 inimesel Tenerifel oma hotellist lahkuda. Diamond Princessi kruiisilaeval ei suutnud 3,700 reisijat lahkuda. Veebruari alguses toodi Wuhanist lennukiga Saksamaale 126 inimest, kes jäid seal karantiini üle kahe nädala, täiesti terved. Koroonaviirused avastati kahel tervel inimesel.
Sarnaseid õudusstsenaariume on viimase kahe aastakümne jooksul ikka ja jälle ette tulnud. Kuid WHO “seagripipandeemia” oli tegelikult üks leebemaid gripilaineid ajaloos ja mitte ainult rändlinnud ei oota “linnugrippi” tänaseni.
Praegu ei mõõda me koroonahaiguste esinemissagedust, vaid neid otsivate spetsialistide aktiivsust. Kõik institutsioonid, mis hoiatavad meid nüüd taas ettevaatlikkuse eest, on meid juba mitu korda alt vedanud ja läbi kukkunud. Liiga sageli korrumpeerivad neid institutsionaalselt äri- ja/või poliitikast tulenevad teisesed huvid.
Kui te ei soovi kergemeelseid paanikateateid jälitada, kuid eelistate nakkuse leviku riski vastutustundlikult hinnata, peate kasutama kindlat epidemioloogilist metoodikat. See hõlmab “normaalse”, lähtejoone vaatamist, enne kui saate rääkida millestki erilisest.
Siiani pole peaaegu keegi koroonaviirustele tähelepanu pööranud. Näiteks mainitakse neid Robert Kochi instituudi (RKI) aruannetes vaid vähesel määral, kuna Hiinas oli 2002. aastal SARS ja kuna Araabias on alates 2012. aastast täheldatud mõningaid ülekandeid dromedaaridelt inimestele (MERS). Pole midagi koroonaviiruste regulaarsest korduvast esinemisest koertel, kassidel ja sigadel või isegi inimestel, isegi Saksamaal. Lastehaiglad on aga tavaliselt hästi teadlikud, et märkimisväärne osa viiruslikest kopsupõletikest, mis on sageli rasked, on regulaarselt põhjustatud ka koroonaviirustest meie riigis.
Arvestades üldtuntud fakti, et 7-15% ägedatest hingamisteede haigustest (ARE) on alati põhjustatud koroonaviirustest igas “gripilaines”, on juhtumite arv, mida nüüd pidevalt liidetakse, endiselt täiesti normaalses vahemikus.
Talvel nakkuse lainetes sureb alati umbes üks tuhandest inimesest. Rakendades valikuliselt tuvastusmeetodeid – näiteks ainult kliinikutes ja meditsiinilistes ambulatoorsetes kliinikutes – saab seda määra muidugi kergesti hirmutavatesse kõrgustesse ajada, sest need, kes seal abi vajavad, on tavaliselt halvemas olukorras kui need, kes end kodus ravivad.
Alates aastavahetusest on avalikkuse, teaduse ja tervishoiuasutuste fookus ootamatult täielikult muutunud. Mõned Wuhani arstid (rahvaarv 12 miljonit) suutsid äratada ülemaailmset tähelepanu esialgu vähem kui 50 juhtumi ja individuaalse surmaga oma kliinikus, kus nad olid patogeenina tuvastanud koroonaviirused. Värvilised kaardid, mida meile nüüd paberil või ekraanidel näidatakse, on muljetavaldavad, kuid tavaliselt on neil haigusega vähem pistmist kui võimekate viroloogide ja sensatsiooniliste reporterite rahvahulga tegevusega.
Kui sellised testid tehti – 13. veebruaril 2020 oli 38 laboris üle Euroopa saadaval peaaegu 9,000 testi nädalas –, on nad siiani peaaegu alati leidnud selle, mida nad otsivad, ja igast juhtumist saab iseeskaleeruv meediasündmus.
Asjaolu, et koroonaviirusesse nakatumise avastamisel tehakse läheduses eriti intensiivseid otsinguid, võib juba seletada paljusid piirkondlikke klastreid.
Wuhani õudusteated olid midagi, mida viroloogid üle kogu maailma ootavad. Kohe skaneeriti külmikutes olevad viirusetüved ja võrreldi neid palavikuliselt Wuhanist teatatud uustulnukatega. Charité laboratoorium võitis võistluse WHO-s ja tal lubati turustada oma ettevõttesiseseid teste kogu maailmas mitu korda tavalisest hinnaga.
Siiski on parem mitte testida koroonaviiruste suhtes 200 euro eest. Isegi kerge “gripilaadse” nakkuse korral on 7–15% oht, et koroonaviirused avastatakse Šotimaal mitu aastat kestnud tuleviku-uuringute kohaselt (aastatel 2005–2013). Koroonaviiruste avastamisel oleksid praegu tõsised tagajärjed uuritavate igapäevaelule ja nende laiemale keskkonnale, nagu on näha kogu meediast ilma pikema otsinguta.
Kuid leid ise ei oma kliinilist tähtsust. See on vaid üks mitmest ägedate hingamisteede haiguste (ARE) nimest, mis ajutiselt muudavad töövõimetuks 20–40% kõigist meie riigi inimestest igal talvel.
Šotimaalt pärit hea uuringu kohaselt olid kõige levinumad ägedate hingamisteede haiguste patogeenid: 1. rinoviirused, 2. A-gripiviirused, 3. B-gripiviirused, 4. RS-viirused ja 5. koronaviirused. See järjekord muutus aasta-aastalt mõnevõrra. Isegi kui viirused konkureerivad meie limaskesta rakkude pärast, on ilmselt muutumas kvoorum, nagu me teame seda oma soolestikust mikroorganismidega ja Bundestagist koos osapooltega.
Nii et kui Hiinas või Itaalias on nüüd üha rohkem “tõestatud” koroonaviirusnakkusi, kas keegi oskab öelda, kui tihti selliseid uuringuid eelmistel talvedel tehti, kellele, mis põhjusel ja milliste tulemustega? Kui väidate, et midagi muutub rohkem, peate viitama millelegi, mida olete varem täheldanud.
Kogenud epideemia valvekoerana võib see olla vapustav, kui vaatate praegust segadust, paanikat ja kannatusi, mida see tekitab. See kehtib kindlasti paljude vastutustundlike inimeste kohta, kes tõenäoliselt riskiksid oma tööga täna, nagu nad tegid “seagripiga”, kui nad on peavoolu vastu.
Igal talvel on meil viiruseepideemia, kus on tuhandeid surmajuhtumeid ja miljoneid nakatunuid, sealhulgas Saksamaal. Ja koroonaviirustel on selles alati oma osa. Nii et kui föderaalvalitsus tahab midagi head teha, siis saab ta seda teha nagu epidemioloogid Glasgow’s ja lasta RKI helgetel peadel tulevikku (!!) jälgida ja näha, kuidas Saksa elanikkonna virome muutub aasta-aastalt talvel.
Poliitikud peavad ka tagama, et usaldusväärne teadustöö Robert Kochi instituudis, Paul Ehrlichi instituudis ja teistes ametites muutuks taas lihtsamaks. Teadustöö ei tähenda, et poliitikutele või ettevõtjatele öeldakse, mida nad kuulda tahavad. Teadus on usaldusväärne, kui ta kasutab läbipaistvaid meetodeid, et professionaalselt ja järjekindlalt kahtluse alla seada väidetavad teadmised igal ajal ja igal ajal. Isegi kui see on mõnikord aeganõudev, võib see päästa meid mõnest kulukast tervisehädast, mida huvipõhised gripivalvurid tahavad, et me usuksime.
Ja üksikisiku jaoks kehtib järgmine: Igaüks, kes puutub karantiinimeetmetega kokku ainult positiivse koroonaviiruse PCR-testi tõttu ja kannatab rahalist kahju, võib olla õigus hüvitisele nakkuskaitseseaduse paragrahvi 56 alusel. Kuid tuleb kaitsta end ka mõttetu vabaduse võtmise eest.
Autorist: Dr. med. Wolfgang Wodarg, sündinud 1947. aastal, on internist ja pulmonoloog, hügieeni- ja keskkonnameditsiini ning rahvatervise ja sotsiaalmeditsiini spetsialist. Pärast kliinilist tööd internistina oli ta muu hulgas 13 aastat Schleswig-Holsteini rahvatervise ametnik, samal ajal lektor ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides ning Schleswig-Holsteini Meditsiiniühingu tervisekeskkonna kaitse ekspertkomisjoni esimees; 1991. aastal sai ta stipendiumi Johns Hopkinsi ülikoolis, Baltimore’is, Ameerika Ühendriikides (epidemioloogia).
Saksamaa Bundestagi liikmena aastatel 1994–2009 oli ta algataja ja eestkõneleja Enquête’i komisjonis “Kaasaegse meditsiini eetika ja õigus”, mis oli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liige, kus ta oli tervishoiu allkomisjoni esimees ning kultuuri-, haridus- ja teaduskomisjoni aseesimees. 2009. aastal algatas ta Strasbourgis uurimiskomisjoni, mis uuris WHO rolli gripiviiruse H1N1 (seagripp) valdkonnas, ning jätkas osalemist teaduseksperdina ka pärast parlamendist lahkumist. Alates 2011. aastast on ta tegutsenud vabakutselise ülikooli õppejõu, arsti ja terviseteadlasena ning vabatahtliku juhatuse liikme ja tervishoiu töörühma juhina Transparency International Saksamaal.
Artikli algallikas: https://www.wodarg.com/vortr%C3%A4ge/
