Eestis on lapse, eriti erivajadustega lapse kasvatamine kallis lõbu, millesse ühiskond liiga leigelt suhtub ning tagasihoidlikult panustab.
Tuleb muuta suhtumist lapsi kasvatavatesse emadesse ja isadesse. Nad peavad tundma avalikkuse tuge. Millise signaali andis lapsi kasvatavatele üksikvanematele hiljutine äge diskussioon teemal, et pere hüljanud isadelt-emadelt nõutakse liiga suurt elatisraha? Ja polnud vähe neid, kes süüdistasid elatisraha nõudvaid üksikvanemaid soovis lapse arvelt teenida. Kahjuks näitas see ühiskonnas valitsevat tõrjuvat suhtumist lastega seonduvasse probleemistikku.
Märkame ja aitame.
Lastega pered on üldiselt tagasihoidlikud ning ei korralda lärmakaid meeleavaldusi nagu omasooiharad. Ometi on nende probleemid tõelised ja ühiskonna kestmise seisukohalt olulised, sest mis on tõepoolest tähtis – see, et sünniks ja kasvaks üles rohkem õnnelikke lapsi või et ründav vähemus saaks võimalikult tihti pildile? Normaalne osa ühiskonnast kinnitab, et lapsed on olulised, aga moevooluga kaasa sörkivad poliitikud ja peavoolumeedia sulesepad peavad tähtsamaks vähemuste õigusi. Siit algabki rahvuse allakäik ja riiklikult võimenduvad probleemid. Pööramata lastega peredele piisavalt tähelepanu, saeme oksa, millel istume, ja kukkumine tuleb valusam kui julgeme enestele tunnistada.
Millest alustada?
Mida siis konkreetselt teha, et lastega pered ja üksikvanemad tunneksid end turvaliselt? Kõigepealt tuleb jõuda selleni, et ühiskond lapsevanemaks olemist tõeliselt hindaks. Ja seda mitte ainult siis, kui tuleb valida aasta ema, millega viimasel ajal kaasnevad kahjuks skandaalid ja pereväärtustest lugu pidavate inimeste halvustamine, vaid aasta ringi, iga päev ja iga tund. Lapsevankriga või mudilast käe kõrval talutav vanem peab saama rahvuskangelaseks selle sõna otseses tähenduses.
Aga kangelased peavad ka millestki elama. Meil on lastekaupadele 20% käibemaks. Kas riik jääks oluliselt vaesemaks, kui selle nullini tõmbaksime? Mis juhtuks siis, kui vabastaksime alla kolme aastaste lastega vanemad tulumaksust? Kas meie majandus variseks kokku, või peaksime loobuma üksnes mõnest välisriikidele suunatud raha põletamise järele lõhnavast abiprogrammist?
Kas tõesti jõuaks kätte maailma lõpp, kui me suurendaksime lastetoetusi ja korrutaksime mõistliku koefitsiendiga toetused, mis lähevad erivajadustega lastele? Raha selleks võiks võtta mõne järjekordse Eesti märgi kampaania ära jätmisest või erakondlike ja riiklike teenuste reklaami olulisest kärpimisest. Viimane kainusele manitsev reklaamikampaania on ilmne näide, kuidas teavitusraha mõttetult raisatakse. Ei hakanud selle hala peale ükski alkoholilemb vähem jooma.
Kindlasti on kokkuhoiukohti, kust lastega perede toetamiseks raha saada, küll ja veel. Näiteks ministeeriumide dubleerivate ülesannete kärpimine jms.
Lapsega tegelemine on raske töö, erivajadustega lapsega toimetulek kangelastegu. Andkem siis vanematele puhkust. Miks on pea võimatu saada lastega kodus olevatel vanematel päevas paari tundigi muredest vaba aega? Kui järele mõelda, siis meil ju ometi peaks leiduma ressurssi vanematele kasvõi mõnetunnilist puhkust pakkuva riigi ja omavalitsuse rahastatud lastehoiu tõrgeteta käivitamiseks.
Ja veel. Lapsega emade ja isade diskrimineerimine tööturul tuleb kriminaliseerida. See on kuritegu, millele me igapäevaselt läbi sõrmede vaatame.
