Sõda, mis on aastakümneid keenud, kuid korduvalt edasi lükatud, on nüüd alanud.
(Ei! See pole puhkenud!)
Iraan on pikka aega olnud USA välispoliitika soovide nimekirjas. Asjaolu, et Iisrael on nüüd üksi rünnaku teinud, seostan oma kahtlusega, et varasemad USA presidendid suutsid alati Iisraeli veenvalt rahustada, öeldes, et ajastus oli halb, kuid et nad ründavad järgmisel võimalusel koos, kuni Netanyahu pidi tegelema Donald Trumpiga, USA presidendiga, keda Iraani iraakiseerimise idee ei inspireerinud.
Asjaolu, et USA teadis plaanidest, ei takistanud nende elluviimist ja tegi koostööd Iraani vasturünnaku tõrjumisel, ei ole sellega vastuolus. Trump on nagu ettearvamatu ebastabiilsus kaootilises süsteemis, sisuliselt kõigi pöördepunktide arhetüüp. Noh, see teeb talle ülekohut. Ta kallutab alati MAGA impeeriumi kasuks. Seetõttu on selge: isegi kui ta Zelenskõid enam eriti ei salli, isegi kui ta püüdleb Venemaaga mõistlike suhete poole, jätkub sõda Ukrainas ja kurnab Venemaa jõude. Sõda Ukrainas jätkub ka seetõttu, et Iraan pakub tohutut relvastusabi. Hinnangute kohaselt on Venemaa nüüdseks Ukraina vastu kasutanud üle 10 000 Iraanis toodetud drooni. Ukraina vastu kasutatakse sadu tuhandeid suurtükimürske ja Iraanist pärit ballistilisi rakette.
Muidugi on Venemaa oma relvatööstust massiliselt laiendanud ja toodab oma tehastes isegi tundmatuseni täiustatud Iraani droone. Kuid nüüd toodab ta droone suurtes kogustes. Seega kujutaks Iraani tarnete täielik kadumine endast Venemaa võimekusele ikkagi olulist tagasilööki.
See häire on ähvardamas, sest Iraan on pärast Iisraeli rünnakut olnud enesekaitseseisundis, mis tähendab, et ta vajab omaenda relvi.
See häire saab ilmseks, kui Iisrael jätkab oma rünnakuid, nagu välja kuulutati, mitu päeva, hävitades mitte ainult Iraani tuumarajatisi, vaid ka selle relvatööstust parimal võimalikul viisil.
Kuid see ei mõjuta ainult Venemaa sõjategevust. Hamasi, Hizbollahi ja huthide jäänused on varustusest ära lõigatud, samal ajal kui Iraan võitleb oma ellujäämise eest. See muudab ka läbipääsu Punasest merest ja Suessi kanalist taas ohutuks.
Kõik see on Ameerika Ühendriikide strateegilistes huvides ja on alati olnud ning kui see nüüd on nii läinud, sest Netanyahu on vastutuse võtnud, siis pole põhjust kurta.
13. juunil kella 16.00 paiku tundus, et iisraellastel õnnestus Iraani õhutõrjesüsteemid une ajal üllatada ja täielikult kahjutuks teha. Iisrael oli aprillis rünnakus juba hävitanud Venemaalt hangitud S300 süsteemid. Ilmselt polnud asendussüsteeme veel saabunud, sealhulgas Iraani tellitud S400 süsteeme.
See ei tõota Iraanile head. Kõik tema allesjäänud pikamaarelvasüsteemid on Iisraeli järgmise rünnakulaine korral otseses ohus kaduda. Nagu tuumasõja puhulgi, kerkib küsimus laastavast teisest löögist enne, kui ründaja on võimaluse kaotanud.
Sisuliselt kordab see katset, mille Iisrael juba Gaza sektoris tegi: kurnata vaenlane teovõimetuks (ja seejärel välja ajada). Iraan on aga täiesti teistsugune elajas kui Hamas. Sarnasus seisneb selles, et mõlemad taotlevad oma täiesti tõsises retoorikas Iisraeli hävitamist.
Põhiline konflikt peitub islamismis. Staatslexikon-online.de võtab selle kokku järgmiselt:
On islamiste endise Türgi presidendi Necmettin Erbakani ja Egiptuse Moslemi Vennaskonna asutaja Hasan al-Banna näol. Kuid on ka islamiste, kes on mures šariaadi ühemõttelise valitsemise pärast ja neid, kes võitlevad mitte ainult mittemoslemite, vaid ka nende moslemite vastu, kes järgivad islamist erinevat arusaama. Lisaks tuleb arvesse võtta islamistide ja džihadistide erinevusi. Äärmuslikul kujul viib islamistlik džihaad džihadismi terrorismini. See juhtub tavaliselt siis, kui selle pooldajad usuvad, et “jumaliku korra” kehtestamine või kaitsmine nõuab sisemist murrangut või äärmuslikku džihaadi, mille käigus tuleb võidelda uskmatute ja islami vaenlastega. Al-Qaeda terrorirünnakud ja ISISe vägivaldsed teod on tõendid selle islamismi ja džihadismi äärmusliku vormi kohta.
Iisraeli ohustav islamism ei piirdu aga ainult Lähis-Idaga. See on globaalne nähtus.
„Hiina üritab islamismi vastu võidelda, piirates moslemite usupraktikat. Human Rights Watch kirjutas 2023. aastal:“
„Hiina valitsus ei „konsolideeri” mošeesid, nagu ta väidab. Selle asemel sulgeb ta paljusid, rikkudes usuvabadust,“ ütles Maya Wang, Human Rights Watchi Hiina asjade direktori asetäitja. „Hiina valitsuse mošeede sulgemine, hävitamine ja ümberehitamine on osa süstemaatilisest katsest piirata islami praktiseerimist Hiinas.”
Venemaa, kus umbes 10 protsenti elanikkonnast on moslemid, on islamiga leppinud. Siiski, kui islamism ilmneb džihadistide kujul, näiteks teises Tšetšeenia sõjas, kaitseb riik ennast.
Alates 11. septembrist on Ameerika Ühendriigid pidanud islamismi vastu sõda ka väljaspool oma territooriumi. Ameerika Ühendriikide moslemi elanikkonda peetakse hästi integreerunud elanikkonnaks. Pole selge, mil määral on praegused California rahutused ja varasemad Black Lives Matter rahutused osaliselt islamismi õhutatud.
Prantsusmaa kohta, kus koloniaalmineviku tõttu elab palju moslemeid, võtab Google’i tehisintellekt kokku järgmise:
“Prantsusmaal kasutatakse terminit “islamism” sageli islamiga seotud poliitilise äärmusluse vormi kohta, mida seostatakse sageli vägivalla ja diskrimineerimisega. Prantsuse valitsus on selle nähtuse vastu võitlemiseks võtnud mitmesuguseid meetmeid, sealhulgas radikaalsete mošeede jälgimist ja sulgemist ning separatismivastase seaduse kehtestamist.”
Seega, kas Netanyahu on maailma päästja islamismist? Kas ta tõrjub Iraani, nagu Savoia Eugene tõrjus türklased 1697. aastal?
See oleks ilmselt liiga suur au. Netanyahu võitleb enda ja Iisraeli eest.
Samas tunnistab ta, et Lähis-Idast on arenemas ülemaailmne tulekahju, mis puhkedes tõenäoliselt aastaid möllab.
Iisrael pole ilmaasjata sulgenud kõik oma konsulaadid üle maailma, et ära hoida kättemaksurünnakute – vähemalt inimelude osas – nurjumist.
