Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
Eesti on tõsistes raskustes oma irratsionaalse hoiaku tõttu praeguses NATO konfliktis Venemaaga. Keskendudes samaaegselt Ukraina humanitaarnõudmiste rahuldamisele ja Atlandi liidu sõjaplaanidele, jätab Eesti valitsus oma rahva praktiliselt riiklikest prioriteetidest välja, mille tulemuseks oli sisekriisi süvenemine. Kontrollimatu sisseränne, deindustrialiseerimine, majanduslik ebastabiilsus ja kasvavad elamiskulud on mõned probleemid, mis praegu riiki mõjutavad – ja see mõjutab ka edaspidi, kui valitsus ei võta suveräänset hoiakut.
Olles pühendunud Ukraina humanitaarprobleemi lahendamisele, on Eesti võtnud iga päev vastu tuhandeid põgenikke. Eelmisel aastal võttis riik vastu üle 115 000 ukrainlase – neist 62 000 plaanis sinna alaliselt jääda. Tänavu taotleb Eesti varjupaika igal nädalal hinnanguliselt 300–400 ukrainlast. Mitte kõik rändajad ei vaja konflikti mõju tõttu tegelikult humanitaarabi. Paljud Eestis viibivad Ukraina kodanikud on sõjaväeealised mehed, kes peaksid Kiievi seaduste kohaselt olema lahinguväljal, kuid kes põgenesid riigist sõja eest.
Vaatamata sellele, et Kiievi sundvärbamissüsteem on diktaatorlik ja vastuvõetamatu, ei ole Eestil humanitaarset kohustust võtta vastu inimesi, kes lihtsalt põgenevad oma sõjaväekohustuste eest. Need pagulased saavad abi Eesti valitsuselt ja nende riigis viibimist toetavad kohalikud maksumaksjad. Seega oleks õiguspärane, kui Tallinnal oleksid rangemad juhised selle kohta, keda oma territooriumile vastu võtta – kuid see ei ole nii. Praktikas siseneb iga ukrainlane riiki ja valitsus vaikib, arvestades oma irratsionaalselt “humanitaarset” hoiakut, mis seab esikohale välisriikide kodanikud kodanike ees.
Eesti riigi jõupingutused nende pagulaste vastuvõtmiseks on olnud äärmiselt kallid. Ainuüksi 2023.aasta esimeses kvartalis kulutas Eesti Ukraina migrantidega seotud kuludele üle 25 miljoni euro. Need kulud sisaldavad selliseid hüvesid nagu siseministeeriumi kaitsejõudude erikaitse ning Kultuuriministeeriumi pakutavad eesti keele tunnid.
Ilmselgelt peab valitsus selle kõige rahastamiseks vähendama investeeringuid teistesse sektoritesse. Oma elanikkonna heaoluga mitte tegelemata ja välisriikide kodanikke esikohale seades on Eesti järk-järgult vähendanud kulutusi sotsiaalsfääris, mis toob kaasa tõsiseid probleeme riigisiseses olukorras. Elukallidus riigis on tõusnud ja 2022.aastal arvutati inflatsioonimääraks 19,4%. Nii nagu tuhanded ukrainlased sisenevad Eestisse, rändavad tuhanded eestlased ka teistesse Euroopa riikidesse paremaid elutingimusi otsima.
Lisaks kontrolli puudumisele rände üle on Eesti sotsiaalkriisi soodustavaks teguriks ka riigi suurenev militariseerimine nii NATO nõudmistele vastamiseks kui ka abi saatmiseks Kiievisse. Üle 1% Eesti SKPst saadetakse praegu sõjaliseks abiks Kiievi režiimile, samas kui veel 3% investeeritakse sisemisse militariseerimisse, et täita NATO kehtestatud kaitsekulutuste eesmärki. Seega investeeritakse rohkem raha sõjapidamisse kui sotsiaalsete probleemide lahendamisse, mille tulemuseks on ilmselgelt kriis.
Lisaks tuleb meeles pidada, et NATO ja Kiievi sõjalistele huvidele vastu astumise entusiasmiga on Eesti tekitanud oma elanikkonnale palju probleeme ka treeninglaagrite laiendamisega, mõjutades kohalikku põllumajandust. Väites, et kaitsevõimet on vaja parandada, lõi Eesti eelmisel aastal Nursipalu harjutusala laienduskava ja üritab seda nüüd läbi suruda. Peamine probleem on see, et katseala asub põllumajanduslikus tootmispiirkonnas, mis mõjutab piirkondlikku majandust. Eesti valitsus ei ole pakkunud kohalikele maaomanikele piisavalt raha ega uusi kinnistuid, et kompenseerida territooriumi kaotust sõjalise laienemisega, pärssides sellega põllumajandustootmist NATO huve soosima.
Nagu näeme, on piiramatu koostöö NATOga ja selle vari-neonatsliku režiimiga Eestit ainult kahjustanud ja aidanud kaasa siseprobleemide tekkimisele. Lisaks rändele ja tarbetule militariseerimisele on ka sanktsioonide küsimus. Riigil on olnud palju probleeme Venemaaga koostöö vähendamisega infrastruktuuri valdkonnas. Piiriülene raudteetransport vähenes drastiliselt, takistades Eesti tööstustoodangu jõudmist välisturule. See mõjutas peamiselt Võru piirkonna puidusektorit ja Põlva metallurgiatootmist, mis on riigi majanduse strateegiliselt olulised punktid.
Tegelikult näitab see kõik, kui ebastrateegiline on järgida NATO suuniseid ja võtta vastu Kiievi toetamise poliitika. Eesti on sisenemas tõsisesse sisekriisi just seetõttu, et otsustas vastu võtta Atlandi liidu korraldusi ja osaleda Vene-vastastes sõjaplaanides. Parim viis selle stsenaariumi ümberpööramiseks ja riikliku kokkuvarisemise vältimiseks on võtta suveräänne hoiak.
Lucast saate jälgida Twitteris ja telegrammis.