Kuld on looduse raha.
Aristoteles loetles terve raha neli omadust: see peab olema vastupidav, kaasaskantav, jagatav ja omama sisemist väärtust. Kullal on kõik need omadused, mistõttu on kuld olnud rahana tuhandeid aastaid.
Nagu Goldmoney asutaja James Turk ütles Mises Wire’i avaldatud artiklis:
Igal looduslikul elemendil, millega maa on varustatud, on oma kasulikkus – eesmärk. Kui kuulame kulda, on selle sõnum vali ja selge – kuld on raha. Loodusliku rahana teenimine on kulla kõrgeim eesmärk.
Kaasaegsed finantssüsteemid põlgavad kulda. Valitsused vajavad keskpanku, et luua raha (inflatsioon) ja manipuleerida intressimääradega (raha maksumus), et toetada oma laenuvõtmist ja kulutusi. Sellised kulutused ja kaasnevad eelarvepuudujäägid, mida me USA-s näeme, ei oleks võimalikud, kui Föderaalreserv ei hoiaks intressimäärasid madalamal kui muidu ja ei muudaks võlga rahaks QE kaudu.
Kuid isegi kui valitsused devalveerivad oma fiat-valuutasid, säilitab kuld aja jooksul oma ostujõu. Mõelge sellele: unts kulda ostab sama palju naftat kui 70 aastat tagasi.
Nagu Turk ütles: „Kuld säilitab ostujõu, mis on üks raha põhirekvisiite. Nagu ülaltoodud diagramm illustreerib, on see tulemus, millele ükski omavääring ei suuda vastata.”
Usaldusväärne raha võimaldab ka usaldusväärset majanduslikku arvestust. Nagu Turk selgitab, on see võimalik ainult “kasutades hindade ajas mõõtmiseks ühtset ja muutumatut arvestusühikut”.
Kuld täidab seda rolli suurepäraselt, sest see on teadaoleva universumi ainus element, mis on igavene ega allu lagunemisele ega lagunemisele. Gramm kulda on tänapäeval identne grammi roomlaste kaevandatud kullaga.
Usaldusväärse raha üheks oluliseks omaduseks on selle varude suhteliselt muutumatu püsimine. Mõnevõrra üllatavalt väidab Turk: “Kuld pole väärtuslik, sest see on haruldane.”
On olemas palju kulda, mida tuleb veel kaevandada maismaal, ookeanide all ja isegi ookeaniveest kaevandada, kui tehnoloogiad selle kaevandamise võimalikuks muutuvad. Kuld on väärtuslik, sest see on kasulik, kuid seda kaevandatakse – toodetakse – ainult siis, kui see on tulus, mis sõltub sellest, kuidas kuld on maapõues hajutatud, kui see on kombineeritud inimkonna võimete, finantssuutlikkuse ja olemasoleva tehnoloogiaga, mis on vajalik, et kaevandada ja täpsustage seda.”
Kaevandatava kulla hulk on aastatega kasvanud, kuid laienenud suhteliselt ühtlase kiirusega. Viimase 529 aasta keskmine aastamäär on Turki sõnul 1,2%. Alates 1960.aastast on kullavaru keskmine kasv 1,8%, jäädes vahemikku 1,4% kuni 2,2%.
Võrrelge seda dollarite aktsiatega. Alates 1960.aastast on rahapakkumise kasv kõikunud madalaimast 1%-st 1993. aastal kõrgeima tasemeni 19,1% 2020.aastal. Selle tulemuseks on „selle ebakõla tagajärjeks dollari aktsia kõikumine, mis omakorda põhjustab dollarites väljendatud hindade volatiilsust, kuna ei ole piisavalt või liiga palju dollareid ringlemas võrreldes valitseva majandusaktiivsuse tasemega.”
Majandusteadlane Milton Friedman töötas välja k-protsendi reegli. Lühidalt, ta postuleeris, et valuuta kogus peaks igal aastal suurenema konstantse protsendimäära võrra, sõltumata pankade krediiditsüklitest. Nagu Turk selgitab, on kuld selle reegli täitmisele lähemal kui ükski keskpanga hallatav valuuta.
Kullavaru kasvab ligikaudu samas tempos kui maailma rahvaarv ja uue rikkuse loomine. Järelikult muudab ostujõud, mis tuleneb kulla pakkumise – selle maapealse varude – koosmõjust, ja lakkamatust ebaelastsest nõudlusest kulla järele, mis eksisteerib, sest see on raha, kulla ainulaadselt kasulikuks kaupade ja teenuste hinna täpseks arvutamiseks kogu aja jooksul. See on omadus, et dollar ja teised rahvusvaluutad ei sobi kokku, kuna nende aastased kasvumäärad ei ole järjepidevad, mis põhjustab nende “maapealsete” aktsiate kõikumisi. Alates 1950.aastast on kullavaru kaal kasvanud 3,5 korda, kuid grammi kulda ostab ikka sama palju toornaftat.
Oluline on see, et kuld ei nõua keskpankurite “juhtimist”. Kogemused õpetavad meile, et valuutahaldus loob alati kunstlikke buumisid, mis on täis väärinvesteeringuid ja valesti jaotamist. See toob paratamatult kaasa krahhi.
Ajaloo jooksul korduvad panga- ja valuutakriisid on tingitud inimlikest eksimustest ja muudest inimlikest nõrkustest, mis paratamatult hävitavad fiat-valuutat, näiteks soovimatus pärast pikaajalist laenukasvu perioodi “tõuke ära võtta”. Kuld on erinev. Kuld ei vaja keskpanga või valitsuse juhtimist. Kuld on raha, mis haldab ennast, sest kullavaru kasvu kontrollivad kaks muutumatut jõudu – loodus ja tulus kaevandamine. Üheskoos kehtestavad nad kulla tootmisele distsipliini, mis hoiab ära rahapaagi ületäitumise, mis on võtmetegur, mis selgitab, miks kuld aja jooksul ostujõudu säilitab.
Turk jätkab kinnitamist, et “kulla pakkumise ja nõudluse omavahelise seotuse ajatu usaldusväärsus eristab kulda rahvusvaluutadest, nagu ka selle põhiolemus.”
Kuld on käegakatsutav; rahvusvaluutad on vastaspoole riskiga immateriaalsed finantslubadused. See risk tekib seetõttu, et lubadusi murtakse, nagu näitas 2008.aasta finantskriis ja lugematu arv muid pangandus- ja valuutakriisid. Kuld on looduslik raha, mis on inimkonda läbi ajaloo hästi teeninud, võimaldades inimestel saavutada üha kõrgemat elatustaset. Võime mõtiskleda, kas see tulemus tuleneb juhuslikust juhusest või looja intelligentsest plaanist, kes varustab maakera ressursse ettenägelikult, et varustada inimkonda loodusrahaga. Olenemata kulla päritolust, mis on teadmata, ei saa eitada, et kuld on raha ja on tänapäeval sama kasulik kui kunagi varem ajaloos.
