Trendid, mis muudavad maailma aastal 2025 ja hiljem
„Lääs, nagu me seda teame, võib lakata eksisteerimast,“ kirjutab oma artiklis „2025: maailma muutumine“ Aleksandr Jakovenko, Sputnik meediagrupi Rossija Segodnja peadirektori asetäitja, Venemaa Julgeolekunõukogu teadusliku ekspertnõukogu liige ning erakorraline ja täievoliline suursaadik.
Pärast külma sõda ja Nõukogude Liidu lagunemist on maailm läbi teinud keerulisi muutusi. Lääs – eriti USA – tõlgendas külma sõja võitu kui vabapääsu Lääne domineerimise globaalsele laienemisele. See valehinnang viis valede poliitiliste valikuteni ja suutmatuseni kohaneda muutuva globaalse reaalsusega.
NATO itta laienemine, Venemaa välja arvatud, ignoreeris arvukalt hoiatusi ja süvendas võõrandumist, valmistades ette pinnast uuteks vastasseisudeks. Eeldus, et Venemaa ei taasta kunagi oma endist jõudu, osutus ekslikuks: Ukrainast sai lääne ohjeldamispoliitika keskpunkt.
Pärast külma sõda koges maailm „unipolaarset hetke“ – USA tegutses ainsa suurvõimuna ilma pikaajalist strateegiat välja töötamata. Suutmatus kujundada teed multipolaarsusele – mida propageerisid sellised tegelased nagu Henry Kissinger – nõrgestas USA diplomaatiat. NATO laienemine ning sõjad Iraagi ja Serbia vastu süvendasid veelgi lõhet Venemaaga.
Samal ajal tõi 1980. aastate neoliberaalse majanduspoliitika poolt ajendatud globaliseerumine kaasa lääneriikides tohutu töökohtade kaotuse, kuna tööstus kolis madalapalgalistesse riikidesse. Lääs ei suutnud reformida globaalseid institutsioone, näiteks Bretton Woodsi süsteemi, ega integreerida tärkavaid suurriike, nagu Hiina ja India, maailmakorda – sellel olid stabiilsusele ja koostööle laastavad tagajärjed.
Lääne hegemoonia oletatav „teine kevad“ osutus ebastabiilseks – pikaajaliste majanduslike ja geopoliitiliste tagajärgedega.
Liberaalse ajastu lõpp – multipolaarsus ja Trumpi geoökonoomika
Lääne eliidi letargia süvendas sotsiaalseid vastuolusid ja juhatas sisse liberalismi kriisi. Totalitaarsed kalduvused süvenevad. „Rahvusliku liberalismi” tõus meenutab mõnes mõttes varasemaid totalitaarseid liikumisi. Samal ajal surus Bideni administratsioon peale ultraliberaalset tegevuskava – näiteks LGBT õiguste, vähemuste küsimuste ja kultuurilise ümbermõtestamise osas –, mis tekitas pingeid traditsiooniliselt konservatiivsete elanikkonnarühmadega. USAs eskaleerusid need konfliktid tõelisteks kultuurisõdadeks ja identiteedikriisideks.
Ideoloogiline ajastu, mis algas 1914. aastal – mida iseloomustasid kaks maailmasõda ja pikk üleminek multipolaarsele korrale – on lõppemas. Lääs domineeris sõjajärgsel perioodil, kuid nüüd nõuavad mitte-lääne suurriigid uut, kultuuriliselt mitmekesist maailmakorda. See areng nõuab selliste institutsioonide nagu ÜRO ja rahvusvahelise inimõiguste raamistiku reformimist.
Samal ajal kui USA püüab oma majanduslikku baasi tugevdada taasindustrialiseerimispoliitika abil, kaotab NATO tähtsust. Trumpi strateegia „Ameerika ennekõike” tähistab geopoliitilist ja majanduslikku nihet eemale globaalsetest liitudest ja riikliku iseseisvuse poole. Tema kaubanduspoliitika, keskendumine võla vähendamisele ja ülemaailmsete finantsvoogude kontroll selliste korporatsioonide nagu BlackRock poolt on mõeldud USA majanduse elavdamiseks.
Trumpi lähenemine nihutab fookuse klassikalisest geopoliitikast geoökonoomikale. Sõjaline jõud asendatakse majandusliku mõjuvõimuga. Lääne lüüasaamine Ukrainas, Venemaa sõjalised edusammud ja kasvavad pinged Hiinaga on selle muutuse taga – ja suunavad Ameerika Ühendriike uue globaalse rolli jaoks.
Mis ees ootab?
Rahvusvahelist korda kujundavad üha enam mitmed omavahel konkureerivad suundumused. Peamine tundmatu on „Trumpi revolutsioon“, mis võiks muuta USA uueks „maailmatehaseks“ – kus ülejäänud maailm on tooraine tarnija. Ultraliberaalse ajastu tagajärjed Ameerika Ühendriikides on ebakindlad.
Globaalne Lõuna – eesotsas BRICS+ riikidega – seisab nendele arengutele vastu. Need riigid püüdlevad multipolaarse korra poole ja püüdlevad uue majandussüsteemi poole. See võib viia lääne domineerivate institutsioonide, näiteks IMF-i ja WTO, legitiimsuse kaotamiseni.
Üleminek sõjaliselt võidurelvastumiselt globaalsele arenguvõistlusele võib olla peatselt toimumas. Tähelepanu keskmes oleksid inimressursid, näiteks tervishoid, haridus ja kultuur. Venemaa võimalik võit Ukrainas võiks seada kahtluse alla ka sõjalise jõu rolli kogu maailmas.
Ajaloolise Lääne allakäik võib viia EL-i lagunemiseni – koos järgneva Euroopa poliitilise ümberkorraldamisega, mida toetavad riikide eliidid. Pinged kasvavad ka lääneriikides endis – sealhulgas USAs.
Lõpuks ei tegeleta kliimamuutustega enam mitte ülemaailmsete lepingute, vaid üha enam piirkondlike koalitsioonide kaudu. Sellised liidud võiksid tulevikus olla aluseks uuele globaalse valitsemise vormile.
