Rhoda Wilsoni poolt
Globalistlik tegevuskava põhineb valeväidetel, et maailm on ülerahvastatud. Nende eesmärgid pandi kirja dokumendis, mis jagati osalejatele 1992. aasta Maa Tippkohtumisel. See häiriv dokument propageeris rangeid rahvastiku kontrolli meetmeid ja globaalset ressursside haldamist valitud võimsate riikide rühma poolt.
Probleem on selles, et rahvastiku vähendamise tegevuskava rajab oma surmakultuse maailma rahvastiku kohta käivatele hinnangutele, eeldustele, ennustustele ja prognoosidele; Tegelikkuses aga ei tea keegi, kui palju inimesi maailmas tegelikult elab. Üks näide on Hiina, riik, millel on väidetavalt suuruselt teine rahvaarv, 1,4 miljardit elanikku.
Viimaste kuude jooksul on Lei’s Real Talk avaldanud rea videoid, milles selgitab oma uurimistööd selle kohta, kui palju inimesi Hiinas tegelikult elab – see arv pole kaugeltki 1,4 miljardit ja pole kunagi olnudki. Allpool oleme esitanud kokkuvõtte Lei’s Real Talki tulemustest, mis avaldati Redditis.
Miks peaks Hiina oma rahvaarvuga liialdama? Üks põhjus on rahvusvahelise abi jaotus ja küsimus, kas Maailmapank liigitab riigi abi saajaks või abiandjaks.
Seotud teemad:
- Ülerahvastatuse teooria on alusetu hirmutamine
- Kust pärineb ülerahvastatuse müüt?
- Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tulevikupakt, Planetary Commons ja ülerahvastatuse projekt
Sisukord
- Kas Hiina tegelik rahvaarv on ainult 600–800 miljonit?
- Miks peaks Hiina oma rahvaarvuga liialdama?
- Kuidas Maailmapanga klassifikatsioonid mõjutavad arenguabi ja miks Hiina rahvaarv on oluline
Kas Hiina tegelik rahvaarv on ainult 600–800 miljonit?
Kasutaja NoStop9004 poolt, 25. jaanuar 2025
Ainus allikas väitele, et Hiina rahvaarv on 1,4–1,5 miljardit, on Hiina ise. Ükski teine allikas pole seda arvu kunagi kinnitanud. Keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi Hiinas tegelikult elab, välja arvatud Hiina juhid, kes võivad lugematutel põhjustel rahvaarvu liialdada, näiteks selleks, et näida võimsamad, kui nad tegelikult on.
Hiinast pärit andmeid on alati peetud ebausaldusväärseks, sest Hiinas puudub demokraatia, läbipaistvus ega ajakirjandusvabadus. Demograafid, näiteks Yi Fuxian, on väitnud, et Hiina rahvaarv on ametliku 1,4 miljardi asemel lähemal 1,2 miljardile. Hiinas kehtis ühe lapse poliitika peaaegu 40 aastat, aastatel 1979–2015. Rahvaarvu konstantsena hoidmiseks on vaja sündimust 2,1. Kuidas siis Hiina võitis aastatel 1990–2020 300 miljonit inimest, kui sündimus oli vaid umbes 1,5? Ja see arv põhineb ametlikul statistikal – tegelik sündimus võib ekspertide, näiteks Yi Fuxiani sõnul olla isegi nii madal kui 1,0.
Vaatamata madalale sündimusele kogesid lääneriigid immigratsiooni tõttu rahvastiku kasvu. Hiinas pole immigrante, seega kuidas kasvas selle rahvaarv 1,1 miljardilt 1990. aastal 1,4 miljardile 2020. aastal? Kuidas Hiina madala sündimuse ja massilise immigratsioonita 300 miljonit inimest juurde sai?
Mõned ütlevad, et Hiina rahvastiku kasv oli endiselt hoogu täis, kuid teistes riikides, näiteks Indias, oli 1990. aastal 860 miljonit ja 2020. aastal 1,4 miljardit elanikku, hoolimata palju kõrgemast sündimuse määrast (3,0) ja suuremast hoogust. Kuidas on võimalik, et Hiina rahvaarv on kasvanud sarnase tempoga kui India oma, hoolimata palju madalamast sündimusest ja väiksemast hoogust?
Isegi oodatav eluiga ei seleta seda, kuna Hiinas pikenes see aastatel 1990–2020 vaid 10 aasta võrra, Indias aga samal perioodil 12 aasta võrra.
Hiinas on suremus samuti palju kõrgem kui Indias, kuna seal on palju korruptsiooni, keskkonnareostust ja enesetappude määra. Hiina on koroonaviiruse tõttu kaotanud vähemalt miljoneid, kui mitte kümneid miljoneid või isegi sadu miljoneid inimesi ning on Covidi all kannatanud rohkem kui teised riigid.
Esitan mõned videod, mida te ei vaja ega peaks vaatama, aga soovitan Lei Real Talki videoid, kuna ta esitab oma väidete toetuseks olulisi tõendeid ja argumente.
See Lei’s Real Talki video pealkirjaga „Kuidas ma kasutasin tehisintellekti Hiina tegeliku rahvaarvu arvutamiseks“ väidab, et kui ChatGPT rahvastikukalkulaator oleks kasutanud ametlikku sündimuskordajat 1,7 ajavahemikul 1990–2020, oleks Hiina rahvaarv pidanud vähenema 1,14 miljardilt 1990. aastal 890 miljonile 2020. aastal, mitte 1,41 miljardile 2020. aastal. Sama meetodit rakendati India puhul ja leiti, et rahvaarv oleks pidanud suurenema 870 miljonilt 1,43 miljardile, mis on peaaegu sama palju kui India ametlik rahvaarv 1,38 miljardit. Seega tundub, et India rahvastikustatistika on täpsem. On kahtlane, et hoolimata oluliselt madalamast sündimusest, suuremast väljarändest teistesse riikidesse ja kõrgemast suremusest oli Hiinas 2020. aastal ikkagi suurem rahvaarv kui Indias.
Samas videos otsustati kasutada Hiina kohta aastatel 2000–2010 ametlikult teatatud sündimuse määrast tõenäoliselt madalamat näitajat 1,1 ning rahvaarvu kalkulaator arvutas, et Hiina tegelik rahvaarv 2020. aastal oli vaid 695 miljonit, vastupidiselt ametlikule 1,41 miljardile. Kõik see ei arvesta koroonasurmadega.
Kui ülaltoodud video YouTube’ist eemaldatakse, saate seda Rumble’is vaadata SIIN.
– hindab, et Hiina on koroona tõttu kaotanud 200–600 miljonit inimest. Hiinas oli 2020. aasta alguses, kui koroonaviirus levima hakkas, juba kadunud üle 21 miljoni mobiiltelefonikonto, mis võib viidata suurele arvule koroonasurmadele [tõenäolisemalt koroonaviirusega seotud meetmete tulemusel] ja see oli alles koroonaviiruse algus umbes viis aastat tagasi – sellest ajast alates on koroonasse [tõenäolisemalt koroonavaktsiinide tagajärjel] surnud sadu miljoneid nõrku ja haavatavaid eakaid inimesi.
Arvatakse, et Hiina majandus moodustab ametlikust statistikast vaid 40%, kuna majanduskasv on korrelatsioonis suurenenud elektritarbimisega, kuid satelliitide abil mõõdetud öine valgustus Hiinas ei ole majanduskasvuga seotud. See video – „Hiina majandus on 60% väiksem kui me arvasime“ – läheb detailsemalt asja kallale. Kui Hiina rahvaarv moodustab ametlikest näitajatest vaid 40%, siis see seletaks, miks Hiina majandus moodustab ametlikest majandusandmetest vaid 40%.
Ülaltoodud video viitab SELLELE artiklile, mis sisaldab allikalinke ja ka NEID arvutusi.
Venelased viisid läbi isegi oma uuringu, milles nad liitsid kokku kõik Hiina linnade ametlikult teatatud rahvaarvud ja jõudsid 280 miljoni elanikuni. Eeldades, et linna- ja maaelanike suhe Hiinas on ligikaudu 1:1, jõudsid nad järeldusele, et Hiina tegelik rahvaarv on 500–800 miljonit. See Lei’s Real Talki video selgitab seda:
Kui ülaltoodud video YouTube’ist eemaldatakse, saate seda Rumble’is vaadata SIIN.
Jaapanlased jõudsid venelastega samale järeldusele pärast seda, kui märkisid, et Hiinas on soola tarbimine poole võrra vähenenud, mis võib viidata demograafilise kriisi ja Covidi surmajuhtumite tõttu toimunud rahvastiku olulisele vähenemisele.
See teine Lei saate “Real Talk” video pealkirjaga “Hiina kahanev rahvastik ja 1,4 miljardi vale” väidab, et koroonasse on surnud 200–500 miljonit inimest ning näitab videomaterjali rahvastikust tühjenenud linnadest ja hõredalt asustatud maapiirkondadest.
See Lei saates „Real Talk“ olev video pealkirjaga „Kaduv miljard: Hiina rahvastikumüüdi paljastamine“ võtab kokku tema varasemad videod Hiina rahvastiku kohta ja väidab, et Hiinas võib olla vaid 300 miljonit elanikku.
Seega, kui aluseks võtta aastatel 1990–2020 olnud sündimuskordaja 1,7, siis Hiina tegelik rahvaarv ei ole 1,5 miljardit, vaid 900 miljonit. Kui sündimuskordajat aastatel 2000–2010 veelgi korrigeerida 1,1-ni, on rahvaarv 700 miljonit. Kui arvestada 200–500 miljonit koroonasurma, on rahvaarv vaid 200–500 miljonit. Võib võtta selle vahemiku keskmise, mis on 350 miljonit. Kõik see tähendab, et Ameerika Ühendriikides võib olla rohkem elanikke kui Hiinas.
Millised on ametliku rahvastikustatistika usaldamise vastuargumendid? Ma pole siiani ühtegi kuulnud. Mõned ütlevad, et ametlik statistika peab olema õige, aga needsamad inimesed ei paku sellele mingeid loogilisi põhjendusi. Muidugi võis sündimus olla suurem kui teatatud. Mitte kõik ei järginud ühe lapse poliitikat ja see poliitika kehtis ainult tihedalt asustatud linnapiirkondades, mitte maapiirkondades ega etniliste vähemuste seas. Ja sündimuskordaja 2,1 ei ole vajalik, sest rahvaarv saab ikkagi kasvada, kui sündide arv ületab surmade arvu. Aga kas Hiina tegelik rahvaarv võiks ikkagi olla paar sada miljonit vähem kui 1,4 miljardit, ütleme 1–1,2 miljardit? Kõige tõenäolisemalt.
Kui tõenäoline on siis idee, et Hiinas on vähem kui 400 miljonit elanikku? See on võimalik, aga ebatõenäoline. Oluline on märkida, et Hiina pole oma Covidi surmajuhtumite arvu osas olnud läbipaistev. Ametlike andmete kohaselt oli 2020. aastal Hiinas vaid 3000 koroonasurma, kuigi paljud krematooriumid teatasid 2000 surnukeha põletamisest iga päev. Hiina rajas rohkem krematooriumeid, samas kui keskmised linnad ja külad teatasid surmajuhtumitest palju rohkem kui sündidest, kuigi Hiina väitis, et kogurahvaarv oli tõusnud üle 1,4 miljardi.
Võib väita, et on VÕIMATU teeselda riigi rahvaarvu sellises ulatuses nii pika aja jooksul ilma, et keegi seda märkaks. Kuid pidage meeles: ainult Hiina arvestab oma rahvaarvu, sõna otseses mõttes kellelgi teisel pole lubatud seda teha. Isiklikult usun, et Hiina rahvaarv on 1–1,2 miljardit. Mis sa arvad? Palun esitage oma argumendi toetuseks fakte ja loogilisi argumente.
Miks peaks Hiina oma rahvaarvu suurendama?
Rahvaarvude liialdamiseks võib olla mitmeid põhjuseid, sealhulgas meie sissejuhatuses mainitud rahvastiku vähendamise tegevuskava alusena. Teine põhjus võib olla rahvusvaheliste abifondide jaotamine, nagu märkis NoStop9004 Redditi postituses:
Esimeses lõigus käsitleb Longjumping Ebb Maailmapanga riikide klassifikatsiooni ehk sissetulekute rühmitamist, mis põhineb rahvamajanduse kogutulul (RKT) elaniku kohta. Maailmapanga rahvamajanduse kogutulu elaniku kohta mõjutab oluliselt abi jaotust. Peamised rahastajad tuginevad abisaajariikide rahaliste vajaduste ja suutlikkuse kindlaksmääramisel suuresti RKT-le elaniku kohta ning vähendavad sageli abi, kui riigi RKT elaniku kohta ületab teatud läve.
Vikipeedia andmetel saab Hiina oma majandusliku suurusega võrreldes suhteliselt vähe välisabi. 2001. aastal sai Hiina 1,4 miljardit dollarit välisabi (umbes 1,10 dollarit elaniku kohta), mis on vähem kui 2,4 miljardit dollarit (1,90 dollarit elaniku kohta) 1999. aastal. 2003. aastal sai Hiina 1,3 miljardit dollarit abi (umbes 1 dollar elaniku kohta). 2011. aastaks oli USA vähendanud oma USAIDi abi Hiinale umbes 12 miljoni dollarini.
Uuemad andmed näitavad, et 2021. aastal kulutas Ühendkuningriik Hiinale välisabiks ikka veel üle 50 miljoni naela aastas, kuigi Hiina on maailma suuruselt teine majandus ja investeerib Ühendkuningriigi taristuprojektidesse ärilistel ja/või poliitilistel põhjustel. Ühendkuningriigi valitsuse veebisaidil 2023. aastal avaldatud uuringuaruanne väidab:
Briti valitsus väitis, et Hiina ei vaja enam abi oma majanduskasvu ja oma arengu isefinantseerimise võime tõttu. 2009. aastal jõudis Alamkoja rahvusvahelise arengu komitee samuti järeldusele, et rahastamist võidakse kärpida, kuid märkis, et teatud abi jätkamine aitaks toetada riigi säästvat ja rohelist arengut.
Maailmapank liigitab Hiina nüüd keskmise ja kõrge sissetulekuga riigiks ning on alates 2010. aastast olnud maailma suuruselt teine majandus. Maailmapanga andmed näitavad, et vaesus Hiinas on alates 1970. aastatest märkimisväärselt vähenenud ning et Hiina valitsus investeerib oma Siiditee taristualgatuse raames märkimisväärseid summasid välismaale.
Uuringu lühiülevaade: Ühendkuningriigi abi ja Hiina, Ühendkuningriigi valitsus, 26. oktoober 2023
Kui Hiina on alates 2010. aastast olnud maailma suuruselt teine majandus, siis miks on selline väiksem majandus nagu Suurbritannia andnud talle välisabi? Kuidas Hiina ilmselt sellega hakkama saaks ilma, et „rikkamad” doonorriigid või Maailmapank tõsiseid küsimusi tekitaksid? Bretton Woodsi projekti 2011. aasta artikkel võib anda mõningaid vihjeid.
Bretton Woodsi projektis märgiti, et „Hiina liitus Maailmapangaga 1980. aasta aprillis ja on sellest ajast alates saanud üheks selle suurimaks laenuvõtjaks ja tehnilise abi saajaks. Viimastel aastatel on Hiina liikunud kaugemale pelgalt abisaajariigi rollist ja suurendanud oma mõjuvõimu pangas… See muutus kajastub Hiina kõrgemate ametnike ametisse nimetamises ja hääleõiguste nihkes… Hiina mõjutab panka ka kaudselt, olles alternatiivse laenuandjana kättesaadav teistele arengumaadele.“
Samal ajal selgus 2017. aasta aruandest, et Hiina kulutas aastatel 2000–2014 välisabile 354,3 miljardit dollarit, mis on peaaegu võrdne USA sama perioodi 394,6 miljardi dollariga. Hiina abist said enim kasu Angola, Pakistan ja Venemaa.
„Ainult 22 protsenti kogusummast [394,6 miljardit dollarit] kulutati ametlikule arenguabile (ODA), mis on tehniline termin selle kohta, mida tavaliselt nimetatakse välisabiks.“ Võrdluseks, umbes 93 protsenti USA kulutustest välisabile välismaal loetakse ametlikuks arenguabiks,” teatas NPR.
Juhul kui keegi peaks mõtlema, siis Hiina välisabi ei lähe Suurbritanniasse. Erinevalt Hiinast ei saa Ühendkuningriik välisabi, kuid on ise suur välisabi andja. Selle põhjus on seotud Maailmapanga riikide klassifikatsiooniga, mis põhineb SKP-l elaniku kohta.
Kuidas Maailmapanga klassifikatsioonid mõjutavad abi ja miks on Hiina rahvaarvul oluline roll
ÜRO pikaajaline eesmärk on, et „arenenud” riigid kulutaksid ametlikule arenguabile 0,7% oma SKP-st. Maailmapanga arvutuste kohaselt ei ole Hiina “arenenud” riik.
Ametlik arenguabi ehk „globaalne abi“ on raha ja ressursside ülekandmine valdavalt jõukamatest riikidest arengumaadesse. Hiinat ei loeta „rikkamate” ega kõrge sissetulekuga riikide hulka, mis peaksid eraldama 0,7% oma SKPst abiks. Selle asemel liigitatakse Hiina abikõlblikuks arengumaaks ja üle keskmise sissetulekuga riigiks.
Kuidas saab Hiinat, maailma suuruselt teist majandust, liigitada arenguabi saajaks, mitte aga abiandjaks? Üks ilmne põhjus on see, et Hiina võis oma rahvaarvu 30–50% võrra liialdada. Kui Hiina rahvaarv oleks vaid poole väiksem, kui Hiina väidab, oleks tema rahvamajanduse kogutoodang elaniku kohta kaks korda suurem kui Maailmapanga arvutused.
Igal aastal arvutab Maailmapank ümber rahvamajanduse kogutulu läviväärtused elaniku kohta iga nelja rühma jaoks: madala sissetulekuga riigid (abisaajad), keskmise sissetulekuga riigid (abisaajad), üle keskmise sissetulekuga riigid (abisaajad) ja kõrge sissetulekuga riigid (abiandjad).
Selgitades, kuidas arvutatakse rahvamajanduse kogutoodangut elaniku kohta, väidab Maailmapank: „Rahvamajanduse kogutoodangu hinnangud pärinevad Maailmapanga riikide osakondade majandusteadlastelt, mis põhinevad peamiselt ametlikel riikide andmetel; rahvaarvu hindavad Maailmapanga demograafid mitmesuguste allikate, sealhulgas ÜRO iga kahe aasta tagant avaldatava maailma rahvastiku väljavaadete põhjal.“
2011. aastal oli keskmise sissetuleku lävi 3976 USA dollarit ja riik, mille SKP elaniku kohta oli 12 275 USA dollarit, liigitati „rikkamaks“ riigiks ega olnud abikõlblik. Hiina rahvamajanduse kogutoodang elaniku kohta oli 4930 dollarit.
Hiina Statistikaameti andmetel oli Mandri-Hiina rahvaarv 2011. aasta lõpus 1,3 miljardit. Kui Hiinas oleks vaid pool vähem elanikke ehk 700 miljonit inimest, oleks rahvamajanduse kogutoodang elaniku kohta olnud kaks korda suurem kui Maailmapanga arvutused. 9860 naela suuruse rahvamajanduse kogutuluga elaniku kohta oleks Hiina ikkagi liigitatud keskmise sissetulekuga riigiks ja oleks välisabi saamiseks kõlblik. Kuid 12 aastat hiljem näeb olukord välja hoopis teine.
Maailmapank arvutas 2023. aastal Hiina rahvamajanduse kogutulu elaniku kohta 12 614,10 USA dollarile, lähtudes 1,41 miljardi elaniku arvust. Kui Hiina rahvaarv oleks vaid pool Hiina Kommunistliku Partei väidetavast suurusest, st 700 miljonit, oleks Hiina rahvaarv elaniku kohta olnud 25 228,20 USA dollarit. See on peaaegu kaks korda suurem kui kõrge sissetulekuga majanduseks liigitamise lävi (13 205 dollarit). Seega ei oleks Hiinat pidanud liigitama abi saajaks, vaid doonoriks, nagu see on Suurbritannia ja teiste „rikkamate” riikide puhul.
2025. aastaks arvutati kõrge sissetulekuga majanduseks liigitamise künniseks 14 005 USA dollarit elaniku kohta kogurahvatulu järgi, mille Hiina ületas juba aastaid tagasi, olenevalt rahvaarvust.
Kas on siis ime, et Hiina väidab endiselt, et tema rahvaarv on üle miljardi inimese?
