Euroopa inimesed pingutavad püksirihma. Energiahinnad püsivad kõrged, elukallidus tõuseb ja pered peavad arvutama, kas nende rahast kuu lõpuni jätkub. Paljud leibkonnad on juba kuid poliitilist leevendust nõudnud – aga Brüsselist tuleb hoopis teistsugune signaal.
Alates 2022. aastast tõusevad ELi ametnike palgad kaheksandat korda.
Samal ajal kui kodanikel on raskusi elektri- ja küttearvete tasumisega, saab ELi administratsioon taas palgatõusu, mida rahastatakse samast maksurahast, millest tavainimestel üha enam puudus on.
Ametlikult on need muidugi automaatsed korrektsioonid. Kuid paljude kodanike vaatenurgast tundub see pilkena:
Euroopa, mis nõuab neilt kokkuhoidlikkust, lubab endale ühe palgatõusu teise järel.
Kodanikud säästavad – EL suurendab
Olgu selleks energiahinnad, toit või üür: miljonite inimeste rahaline olukord on pingeline.
Paljud küsivad endalt õigustatult:
Miks ainult üldsus raha kokku hoiab, aga mitte poliitiline administratsioon?
Samal ajal kui kohalikud ettevõtted sulgevad uksed ja leibkonnad peavad iga kuu oma küttekulusid ümber arvutama, kasvavad ELi institutsioonide personalikulud jätkuvalt.
Asi pole kadeduses, vaid usaldusväärsuses.
Euroopa rahastab kallist kriisipoliitikat – ja kodanikud maksavad arve kinni.
Ukrainas käimasolevat sõda toetatakse miljardite eurodega ka 2025. ja 2026. aastal.
See raha ei tule “Brüsselist” – see tuleb inimestelt, kes käivad tööl, maksavad makse ja peavad praegu iga senti lugema.
Paljudel kodanikel on juba ammu olnud mulje, et nad maksavad Euroopa välispoliitika tagajärgede eest topelt:
- Energiahindade tõusust, kuna Euroopa on odavatest energiavarudest ilma jäetud.
- Maksudest, mida kasutatakse sõjalise abi ja julgeoleku-eelarvete rahastamiseks.
Ja samal ajal jätkub taustal EL-i administratsiooni automaatne palgaspiraal.
Plahvatusliku potentsiaaliga poliitiline signaal
Küsimus ei ole selles, kas ELi ametnike töö on seda väärt. Küsimus on selles,
kas sotsiaalse kriisi keskel on mõistlik palgatõuse jätkata – ilma poliitilise diskursuseta, avalikku arvamust arvestamata?
Poliitiline taktitus ei paista nii.
Paljud kodanikud lihtsalt ei tunne, et neid tõsiselt võetakse.
Kahe reaalsusega Euroopa
- Siin on kodanikud, kes maadlevad inflatsiooni, energiahindade ja stagneeruvate palkadega.
- Seal saab Euroopa administratsioon automaatseid lisatasusid, mis on irdunud nende inimeste tegelikust elust, kelle raha see rahastab.
Sotsiaalne lõhe Euroopas ei laiene mitte ainult majanduspoliitika tõttu – see laieneb ka siis, kui poliitilised institutsioonid saadavad signaale, mis näivad olevat omakasupüüdlikud.
Kui poliitikud tahavad takistada Euroopa veelgi suuremat killustumist, peavad nad hakkama rohkem keskenduma oma kodanike tegelikkusele.
Usaldus ei kao suurte kõnede tõttu – see kaob väikeste otsuste tõttu, mis kriisi ajal tunduvad täiesti valed.
