Mind visati eile välja valimiskomisjoni RKVS §12 lg3 järgi “avalikult” koosolekult. Põhjendusest ma täpselt aru ei saanud, sest minu meelest viitas valimiskomisjoni esimees Ingrid Kullerkann vahetult enne väljaviskamist AvTS §36 lg1 punktile 9, aga see ei tundu asjakohane. Igatahes ei näe seadus ette valimiskomisjoni koosoleku salajaseks kuulutamist, kuid seda eile koosoleku neljanda päevakorrapunkti osas siiski tehti. [1]
Selle eelmänguks võib pidada Riigikohtu mullukevadiste eurovalimiste leidurlikke otsuseid, millega tavapäraselt välditi valimiskaebuste menetlemise sisulise töö tegemist. Kuna seekord olid mitmed kaebused tähtaegsed, pidi Riigikohus tööluusiks leiutama uusi põhjendusi ja neist kaugelt innovatiivseim oli kuulutada salajaseks e‑hääletuse turvadokumentatsioon, mille puudulikkuse üle kaebasin. [2]
Nii teataski Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kaasuses 5-24-14 Nele Siitami juhtimisel, et “kasutatavate abinõude teatavaks saamine kaebajale või kolmandale isikule loob ohu e‑hääletamise süsteemi kahjustamiseks” ja “kuna kaebaja seetõttu nende andmetega tutvuda ei saa, tegi kolleegium seda tema eest”. [3]
Vabatahtlikkuse alusel turvaanalüüsidega tegeleva riigikohtuniku kinnitus, et töö tehti ära valimisvaatleja eest, pole just kuigi usaldusttekitav, sest sellise hinnangu andmisse oleks pidanud kaasama eksperdi. Kuid võib olla, et infoturbe valdkonna eksperdi kaasamist välditi, kuna see oleks veelgi rasvasemalt alla jooninud vastuolu “valimiste avalikkuse põhimõttega”, mille arutamise tööd on nii Riigikohus kui õiguskantsler juba kümmekond aastat vältinud. [4]
Kurbmäng kordus eilsel valimiskomisjoni RKVS §12 lg3 järgi “avalikul” koosolekul, kus kuulutati ootamatult salajaseks neljanda päevakorrapunkti arutamine ja koosolekult eemaldati selle alguses pidulikult “kodanikuühiskonna esindajaks” tituleeritud siinkirjutaja. Eemaldamise põhjus jäigi ebaselgeks, kuid kümneminutise mõttepausi võtnud valimiskomisjoni esimees Ingrid Kullerkann osutas vahetult enne väljaviskamist rabistamisi AvTS §36 lg1 punktile 9.
Viienda päevakorrapunkti ajaks end uuesti koosolekuruumi meldinuna esitasin esimees Kullerkannile kirjaliku palve, milles palusin täpsustada eemaldamise aluseks olnud AvTS sätet. Energilisest käetõstmisest hoolimata ei suutnud valimiskomisjoni esimees sellele järgneva paarikümne minuti jooksul vastata ning viskas valimisvaatlejate esindaja ruumist välja ka teist korda — ja nüüd juba koosoleku lõppemise tõttu.
Eeldatavasti jõuab esimees Kullerkann siiski millalgi selgusele, mille alusel ta vaatlejate esindaja koosolekult eemaldas, kuid olukord meenutab vägisi valimisteenistuse kangelaslikku vaikimist 2023. aasta Riigikogu valimistel, mil küsimuseks oli vaatleja õigus veenduda pahavara puudumises võtmeloome arvutis. [5]
Oletan, et AvTS sätetest võis Kullerkann pidada silmas kas §36 lg1 punkti 8, mis puudutab “ohtu riigikaitsele või riiklikule julgeolekule”, või §35 lg1 punkti 9, mis puudutab “turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjeldust”. Olgu siis lõplikuks põhjenduseks kas julgeolek või turvalisus, on see mõlemal juhul e-hääletuse korralduse järjekordse etapi salajaseks kuulutamine.
Valimisseadustes kasutatakse kümneid kordi sõnade “avalik” ja “vaadeldav” eri vorme, kuid need on õiguslikult sisustamata. Möödunud eurovalimistelgi jätkus aastakümneid kestnud kemplus protseduuride filmimise ja valimisteenistuse tehtud videosalvestiste avalikkuse üle, mis jõudis kaasuses 5-24-16 taas kord Riigikohtu ette, kuid lahendust ei saabunud. Valimiste korraldajal pole selgust ka niivõrd lihtsates asjades nagu RKVS §23 “valijate nimekirja avalikkuse” tähendus, milles jäid vaatlejate “koolitusel” eriarvamusele selle üle vaidlema läinud valimiste korraldajad ise.
Probleem on selles, et demokraatlikul avalikkusel peab olema võimalik veenduda valimistulemuse kindlakstegemise sammude korrektsuses. Seda ei saa teha, kui osa valimiste protseduuridest on salastatud, st valimiskast pole mitte läbipaistev, vaid sellel on pimedad nurgad, kuhu vaadata ei saa ega tohi. Võltsimise tuvastatavuse mõttes pole vahet, kas valimiskast on “must kast” tervenisti või on kasti pealmine osa küll läbipaistev, kuid riigisaladuseks on kuulutatud vaid selle topeltpõhi.
Topeltpõhja tuvastasid viimati meie valimiskastilt aga OSCE/ODIHR vaatlejad oma 2023. aasta raportis [6], mida omakorda näitlikustas eksperimentaalselt TalTechi tudeng Kristjan Düüna oma 2024. aasta magistritöös. Seal kinnitas ta, et kui e-hääletuskastis olevate sedelitega strateegiliselt manipuleerida, siis poleks saanud seda kontrollide abil avastada ja valimiste korraldaja sai “lõplikke tulemusi endale sobivas suunas nihutada”. [7]
Kuigi valimisteenistus Arne Koitmäe juhtimisel ja koostöös TalTechi avalike suhete osakonnaga käivitasid selle peale meediakampaania [8], milles väitsid, et sedeleid valimiskastis vahetada võimaldav puudus eemaldati 2024. aasta valimisteks, siis Kristjan Düüna ise kinnitab, et topeltpõhja probleemi lahenduseks pakutud näidisprogramm polnud kasutamiseks tegelikel valimistel, sest “seda peaks tegema erinevate sõltumatute osapoolte poolt loodud programmidega”. [7]
On veel eraldi küsimus, kas Koitmäe on ka lihtsalt tagantjärele eneseõigustuseks välja mõtelnud pistelised kontrollid [9], mis pidanuks võltsimise välistama, kuid millest siiski vaikivad nii audiitorite ametlikud raportid kui arvukate vaatlejate mälestused. Ilmselt aga polegi suurt tolku, kui reetlik topeltpõhi või mõni muu võltsimist võimaldav mehhanism avastatakse valimiskastilt tagantjärele, mil tõendid on juba hävitatud — ja seda pole võimalik avastada valimiste ajal jooksvalt.
Õigupoolest ei saa selliste imelike valimiskastidega läbiviidavaid protseduure päriselt valimisteks nimetadagi, sest valimiste korraldusele seab põhiseadus kaunis ranged nõudmised. Selle kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas ja valimised otsesed, st demokraatlikku kontrolli nende üle ei saa ära delegeerida ei Koitmäele, Kullerkannile ega Siitamile — valimiste avalikkuse põhimõttest lähtuvalt kuulub selline kontroll vahetult kõrgeima riigivõimu kandjale. [10]
Saladuseks ei pea põhiseaduse järgi jääma aga mitte valimiskasti ehitus, vaid üksnes see, kes kelle poolt hääletas — kuid viimasega on meie e-hääletusel OSCE/ODIHR vaatlejate 2019. aasta raporti järgi samuti kehvad lood, sest see olevat “vastuolus riiklike seaduste ja rahvusvaheliste standarditega, mis puudutavad hääle salajasust”. [11]
Miks tahetakse meil neid asju teha tagurpidi — kuulutades salajaseks selle, mis peaks olema avalik, ja tehes avalikuks selle, mis peaks olema salajane? Kui pea peale on pööratud demokraatlike valimiste põhimõtted, mille tähendust e-hääletuse jaoks pole Riigikohus ega õiguskantsler suutnud 20 aasta jooksul selgeks vaielda [12], pole midagi oluliselt paremat oodata ka tulemustest. On need üldse valimistulemused? 
