Kui Trump võitis 2016. aastal eelvalimisi üksteise järel, hakkas närviline John Brennan väitma CIA kolleegidele, et Eesti luureteenistus oli teda hoiatanud pealtkuulatud telefonikõnest, mis viitas justkui sellele, et Putin suunab raha Trumpi kampaaniasse. See vihje oli vale, kuid Brennan haaras sellest kinni suure innuga.
Brennani alarmistlikust jutust lähtudes jõudis BBC-ni erakordne leke: Brennan oli seda vihjet koos hilisemate, samuti pooltoorete Briti luure vihjetega kasutanud õigustusena, et moodustada mitmeagentuuriline luureoperatsioon (millele anti orwellilik nimetus „agentuuridevaheline töörühm“) Trumpi kampaania vastu, mida ta juhtis otse CIA peakorterist.
CIA oli selle lekke pärast raevukas, kuid ei eitanud BBC lugu. Sel aastal Kongressi ees tunnistas Brennan töörühma olemasolu, kuid väitis, et tema roll selles oli pelgalt Trumpi ja Venemaa koostööd puudutavate vihjete edastamine: „See oli minu kui CIA direktori volitustest kaugelt üle, et jälgida vihjeid, mis hõlmasid USA kodanikke. Kuid ma tagasin, et kõik, mis puudutas USA kodanikke, sealhulgas Trumpi kampaaniaga seotud isikuid, jagati föderaalse juurdlusbürooga.“
Kui tema roll oleks olnud tõesti passiivne, poleks „agentuuridevaheline töörühm“ kohtunud CIA peakorteris. Arutelusid Langley’s hoides sai Brennan tagada oma pideva seotuse. Nii enne kui ka pärast FBI ametliku uurimise algust 2016. aasta juulis tõi Brennan CIA peakorteris kokku Trumpi vastaseid üle kogu Obama administratsiooni, kelle tegevust ta sai suunata—alates FBI ühendusohvitserist Peter Strzokist kuni oma käsilase Jim Clapperini ning luure-, justiits- ja rahandusministeeriumi ametnikeni.
Eesti valevihje viis rühma esimese prohmakani: FBI agendid saadeti uurima Trump Toweriga ühendatud serverit. Kui see katse ebaõnnestus, pidi Brennani rühm uue plaani välja mõtlema (elektroonilise luure rindel olid nad juba kavandanud riikliku julgeoleku kirjad ja FISA jälgimismäärused). Keegi rühmast pidi pakkuma välja saata Trumpi kampaania orbiidile vana CIA allika ja Hillary toetaja, Stefan Halperi, et näha, kas ta suudab paljastada mõne väiksema kampaaniatöötaja kahtlases koostöös.
Halper sisenes süvariiki oma äia Ray Cline’i kaudu, kelle CIA-karjäär oli legendaarne. Selle ukse taga leidis Halper endale hulgaliselt töökohti ja riiklikke lepinguid, mis võimaldasid tal elada transatlantilise akadeemikuna. Brennani Langley rühmal oli juurdepääs Halperi toimikule ja nad hindasid ta täiuslikuks varjatud agendiks: vabariiklastest välispoliitikaeksperdiks, kes võis usutavalt suhelda Trumpi ametnikega, olles samal ajal ühenduslüliks CIA ja Briti luure vahel. Halperi sidemed Briti luure endise juhi Richard Dearlove’iga on hästi teada ning ta tundis ka Austraalia diplomaati Alexander Downerit, kellega tal oli ühine seos Cambridge’i ülikoolis.
Halperi osalemine Brennani rühma skeemis ilmnes sellest, et tema esimene teadaolev kohtumine Carter Page’iga toimus enne FBI ametliku uurimise algust. The Washington Post vihjas Brennani rühma rollile Halperi kaasamisel:
Paljud küsimused seoses informaatori rolliga Venemaa-juurdluses on vastuseta. Pole selge, kuidas ta algselt juhtumiga seotud oli, millises ulatuses ta FBI-le teavet edastas ning milliseid meetmeid ta kasutas luureinfo hankimiseks. Samuti pole teada, kas tema juulikuu 2016 kohtumise Carter Page’iga korraldas FBI või mõni teine luureagentuur [kursiiv lisatud].
CIA veteran ütles TAS-ile, et Brennani CIA oli täis Hillary toetajaid, kellest mõned kaunistasid oma laudu tema kampaaniamaterjalidega. Brennan, keda meedia kajastas kui meest, kes kandis CIA peakorteris LGBT-vikerkaarevärvides kaelapaela, julgustas sellist poliitilist õhkkonda. Kuigi Brennan teadis, et tema Trumpi kampaania jälitamine oli „erakordselt, erakordselt tundlik“ küsimus (nagu teatasid ajakirjanikud David Corn ja Michael Isikoff), eeldas ta, et selle telgitagused ei tule kunagi päevavalgele.
Brennani Langley töörühma liikmed „olid lihtsalt hulk kontrolli alt väljunud idioote,“ ütles TAS-ile endine kõrge CIA ametnik. Tema jaoks oli hämmastav, et Brennan tõi CIA ja FBI ametnikud samasse ruumi, et välja mõelda skeeme spioonide saatmiseks Trumpi kampaaniasse. Üks neist skeemidest hõlmas raha (Halper maksis George Papadopoulosele 3000 dollarit võltsteadusliku uurimuse eest, et meelitada ta Londonis kohtumisele); teine skeem hõlmas seksi (Halperi assistent, kelle nimi kõlab kui halvast spiooniromaanist, Azra Turk, üritas Papadopouloselt flirtivate baarikohtumiste kaudu teavet välja meelitada, nagu teatas Daily Calleri ajakirjanik Chuck Ross).
Nagu Brennan, ei varjanud ka Halper oma toetust Hillaryle isegi Trumpi kampaania infiltreerimise ajal. Ta ütles meediale, et kardab Trumpi presidendiks saamist, kuna see võib kahjustada USA ja Suurbritannia „erisuhet“. Sama motiiv pidi mängima rolli ka Alexander Downeri kaasamisel Brennani Langley rühma. Downer kuulus samadesse eliitringkondadesse nagu Christopher Steele, Halper ja John Kerry. Näib, et ta edastas oma õlleõhtu jutuajamise Papadopoulosega Brennani rühmale kas läbi Hillary toetajate välisministeeriumis või Clinton Foundationi kaudu, mille jaoks ta oli tegutsenud omamoodi rahakandjana.
Kuna Halper ei olnud midagi leidnud, kasutas Brennani Langley rühm Downeri lugu, olgugi et see oli nõrk. Kuid vähemalt tuli see „diplomaadilt“. Kui aga kongresmen Nunesil on õigus ja FBI uurimise lähteandmed ei sisaldanud ametlikku Austraalia valitsuselt saadud luureinfot, pidi Downeri kuulujutt olema erakordselt kaheldav—nii kaheldav, et keegi ei soovinud seda ametlikult „tõendina“ esitada millegi nii olulise nagu presidendikampaania uurimise jaoks.
Meedia teatel põhjustas Downeri lobisemine diplomaatilise hõõrumise kahe riigi vahel. Kes selle lahendas? John Kerry? Susan Rice? Või oli see lihtsalt järjekordne juhtum, kus Obama „juhis tagant“, lastes CIA direktoril teda igapäevaselt „Vene sekkumise“ teemal briifida, samal ajal kui Langley’s korraldati Trumpi-vastast luureoperatsiooni?
