Mõned nädalad tagasi osalesin üritusel, kus esines Einar Laigna. Sõitsin sinna ainult tema loengu pärast. Peale esinemise lõppu, koju sõites, hakkas keerlema hulgaliselt mõtteid, mida ma otsustasin taas kirjapilti panna.
Magistri sõnul eksisteerib nelja erinevat tüüpi inimhingi. Ma ei hakka siinkohal neid kirjeldama, sest Einar Laigna loengusarjades on nad vabalt saadavad. Niisiis, inim hingedel on erinev dimensionaalsus. Valdav enamus maailmas ja ka Eestis elavatest inimestest on kahe dimensionaalsed. Need on üheplaanilised, ilma sügavuseta hinged, kes oleks justkui ainult kahel tasapinnal, mitte aga kolmemõõtmelises maailmas. Kahedimensionaalne inimene hindab ennast ja teisi üsna pinnapealselt, keskendudes vaid välimusele, staatusele või muudele pealiskaudsetele omadustele. Nad näevad inimesi must-valgelt, ilma sügavama mõistmise või empaatiata ning hindavad teisi ainult nende saavutuste või sotsiaalse positsiooni järgi, mitte aga iseloomu või sisemiste väärtuste põhjal. Nende hoiak on egotsentriline – mina ja maailm, sest nad peavad ennast ise ideaaliks. Lähtuvalt enda ideaaliks pidamisest, puudub neil vajadus kõrgemateks pürgimusteks. Kolmedimensionaalsed inimesed on eelkõige isiksused. Nende elu on mitmekülgne ja sügav. Nad suudavad näha ja mõista maailma erinevaid tahke, omavad sügavat empaatiat ja võimet mõista teiste inimeste erinevusi. See võimaldab neil hinnata inimesi ja olukordi erinevatelt külgedelt, võttes arvesse sisemisi, kui ka väliseid tegureid. Kolmedimensionaalsel inimesel on sügav eneseanalüüsi oskus ja võime peegelduseks. Nad loovad ja hoiavad keerulisi suhteid ning saavad aru elu nüanssidest ja keerukusest. Kõik need omadused kokku annavad võimaluse nii isiklikuks, kui ka sotsiaalseks kasvuks.
Mõistes, et Eesti ühiskonnas elab erineva dimensionaalsusega hingi, tekkis mul tahes tahtmata küsimus, kuidas on võimalik neid erineva motivatsiooniga inimesi ühiseks eesmärgiks ühendada. See on keerukas ülesanne, sest valdav enamus soovib vaid lõbu ja meelelahutust, mida meedia ohtralt ka pakub. Nagu te mõistate on ühiskond, suuremas plaanis, üles ehitatud kahedimensionaalse inimese jaoks. Ja taoline ühiskond ei ole jätkusuutlik, mida me Eesti puhul ilmekalt ka näeme. Seega, selleks et toimuks muutus, peab juhtuma mingi suurem raputus, nihe või arusaamine. See peab olema midagi sellist, mis mõjutaks ellujäämist liigi – homo sapiens tasandil. Minu nägemuse kohaselt saab erineval tasandil olevaid hingi liita ainult ressursse pakkuv KESKKOND. Ja selleks on meie Eestimaa, kodumaa, sünnimaa. Kõik hinged omavad bioloogilist keha ja sellest tulenevalt on meil kõigil ühesugused vajadused nende elulisuse alles hoidmiseks.
Me kutsume maad, millel elame, Isamaaks. Miks on see isamaa? Kes on meie isad? Sajandeid kestnud orjapõlve jooksul on naistest käinud üle nii palju võõrverd isasi, et mul tekib vägisi küsimus, millise neist paljudest isadest maal me elame? Kui need isad olid pärit siit-sealt, siis on väga keeruline pidada maad, kus me sündinud oleme isamaaks. Minu jaoks kaob seos. Õigem oleks nimetada maad, kus elame kodumaaks – sünnimaaks nii nagu teevad seda meie idanaabrid. Rodina – Kodumaa seostatakse sõnadega “klann”, “sugulased”, “rahvas”. Kodumaa tähendab kultuuri, keelt ja traditsioone, mis on inimesele olulised. Kultuur ja traditsioonid tulenevad aga perest, mille lõhkumisega praegu aktiivselt tegeletakse ja eestlased lähevad sellega rõõmsalt kaasa. Kodumaa on see, millega me ühtekuuluvust peaks tundma. Enne oli eestlastel kodumaa armastuse tunne olemas, sest sellel alal elanud inimesed väärtustasid maad, mis neid toitis. Kuid peale eestluse peale surumist kaotas eestlane oma identiteedi…
järgneb….
/Katrin Seppa/
