Simon Watkins OilPrice.com-st
Iraani presidendi Ebrahim Raisi surm helikopteriõnnetuses pühapäeval, 19. mail on äratanud mõnedes optimismi, et Iraani hoiak Lääne suhtes võib taas pehmeneda tema reformiva eelkäija, president Hassan Rouhani pragmaatiliseks lähenemiseks.
Praegu on presidendivõim üle antud asepresident Mohammad Mokhberile, kuid 28. juunil toimuvad erakorralised valimised, et määrata president järgmiseks nelja-aastaseks ametiajaks. Niisiis, kas see juhatab sisse uue koidiku parematest suhetest Iraani ja Lääne vahel, nagu varem oli 14. juulil 2015 ühise laiaulatusliku tegevuskava (ühine laiaulatuslik tegevuskava või kõnekeeles “tuumakokkulepe”) koostamine?
On tõsi, et kui endine president Rouhani 3. augustil 2013 presidendiks valiti, aitas ta lääne ettevõtetele võimaldada suuremat juurdepääsu Iraani peamistele ettevõtetele – sealhulgas selle tohututele, kuid siiski suhteliselt vähearenenud nafta- ja gaasisektoritele – vastutasuks selle eest, et ta lubas suuremat järelevalvet Iraani tuumaprogrammi üle. Iraani poolelt tähendaks see tohutut investeeringute sissevoolu läänest, mis paisutaks aastakümneid kestnud rahvusvahelistest sanktsioonidest räsitud majanduse kassat. See omakorda leevendaks kasvavat sotsiaalset rahulolematust suure osa Iraani noore, haritud ja mitte-islami fundamentalistliku elanikkonna poolt. Mis puutub riigi islami revolutsioonilisse kaardiväesse (IRGC), siis rahastaks see ka selle tuumaprogrammi põhielementide varjatud edendamist ja tehnoloogialünkade täitmist mujal selle majanduses, nagu on täielikult analüüsitud minu uues raamatus uue ülemaailmse naftaturu korra kohta. Pärast ühise laiaulatusliku tegevuskava allkirjastamist veeresid kümnetelt lääne ettevõtetelt sisse kohustused tohutute investeeringute tegemiseks ja Rouhani võitis presidendina teise ametiaja. Kuid just sel hetkel paljastas ühise laiaulatusliku tegevuskava kokkuleppele alla kirjutanud P5+1 riikide rühm (USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina ning Saksamaa) oma üllatuse, mis seisnes selles, et nad tahtsid sisuliselt lammutada IRGC võimu kõigis Iraani poliitilise ja majandusliku elu põhivaldkondades, nagu ka raamatus üksikasjalikult kirjeldatud. Just sel hetkel hakkas ühine laiaulatuslik tegevuskava lagunema juba enne seda, kui USA 8. mail 2018 ühepoolselt kokkuleppest taganes.
Rohkem kui ükski teine tegur rõhutas kokkuleppe läbikukkumine, et tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu “mõõdukas” Iraani poliitik selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Rouhani oli soovinud läänega uuesti suhelda, tuginedes üksnes Iraanile kasulikele majanduslikele kaalutlustele ja mitte mingil sügavamal ideoloogilisel alusel, mis võiks hõlmata millegi muu kui Iraani kui fundamentalistliku islamiriigi mõiste omaksvõtmist. Oluline on see, et ta oli saanud seda teha ainult Iraani kõrgeima juhi Ali Khamenei ja “islamirevolutsiooni valvurite”, IRGC täieliku õnnistusega tema esimesel presidendi ametiajal. Kui ühine laiaulatuslik tegevuskava ähvardas mõlema võimu, kuna see arenes üle Rouhani esimese nelja aasta, oli kokkulepe Iraani poolelt tegelikult surnud. Selles mõttes ei ole seega mingit sisulist erinevust nende vahel, keda läänes tavaliselt kujutatakse Iraani poliitiliste “mõõdukate” või “karmikäelistena”, kusjuures ainus erinevus poliitikutes on see, kui palju vabadust on kõrgeim juht ja IRGC neile igal hetkel lubanud. Veelgi enam, nagu on analüüsitud ka minu uues raamatus, on IRGC julgustanud Iraani poliitikute kujutamist kas mõõdukate või karmikäelistena kui kavalust võimendada Läänt teatud läbirääkimispositsioonidele ja teatud tehingutele, mängides vastu oma hirmudele “karmikäeliste jõudude edasise võimestamise” või “mõõdukate õõnestamise” ees.
“Kogu Iraani tipppoliitika juhtpõhimõtete keskmes on Velayat-e-Faqihi kontseptsioon, mis tähendab, et kogu tõsine poliitiline ja religioosne võim on usaldatud [šiiitide] vaimulikele, kes teevad Iraani jaoks kõik olulised otsused, tingimusel et kõrgeim juht on need heaks kiitnud ja seda jõustavad seejärel [1979. aasta] revolutsiooni valvurid, IRGC,” ütles Iraani naftaministeeriumile lähedane vanemallikas eranditult OilPrice.com. “Need otsused hõlmavad kõike, mis on Iraani jaoks oluline, alates välispoliitikast, kaitsepoliitikast, majanduspoliitikast ja luurepoliitikast kuni mis tahes sisepoliitikani, lisaks sellele, kui palju antenne võib teherani konkreetsel korterikompleksil katusel olla,” lisas ta. “Tuleb meeles pidada, et [endine president Hassan] Rouhani ise – keda sageli nimetatakse mõõdukaks – alustas oma täiskasvanuelu vaimulikuna, saades 1979. aasta revolutsiooni juhi ajatolla Ruhollah Khomenei tulihingeliseks järgijaks,” ütles ta. “Seda struktuuri tugevdab Iraani võimustruktuuride teine element, mis määrab eelnevalt kindlaks, millist tüüpi president tal pärast järgmisi valimisi on, milleks on Majlis,” rõhutas ta. Majlis – Iraani 290-liikmeline parlament – on valitud koda, kuid selle tegelikud volitused piirduvad mitteoluliste küsimuste otsustamisega, kuigi isegi neid otsuseid võib tühistada põhiseaduse kaitsenõukogu, mis kiidab heaks kõik õigusaktid. See 12-liikmeline organ tegutseb omakorda üldise põhiseadusliku järelevaatajana, kusjuures pool selle liikmetest on alati šiiidi teoloogid, kelle on otse valinud kõrgeim juht ise. Ülejäänud kuus liiget on juristid, kelle valib välja kohtujuht, kelle omakorda nimetab otse ametisse kõrgeim juht.
Eelotsuste viimane element eelotsustusprotsessis Iraani presidendivalimistel on ametikohale sobivate kandidaatide eelvalikuprotsess organi poolt, mille üle ei ole kellelgi peale kõrgeima juhi mingeid volitusi – süsteemi otstarbekuse eristamise nõukogu. Otstarbekuse nõukogu kontrollib kõiki kandidaate ja edastab seejärel nimekirja kaitsenõukogule, kes seejärel avaldab ametliku nimekirja vahetult enne valimiste kuupäeva. Otstarbekuse nõukogu loodi algselt Kõrgeima Juhi poolt, et lahendada kõik erimeelsused, mis tekkisid Kaitsenõukogu ja Majlise vahel, kuid nüüd toimib see ka Kõrgeima Juhi peamise nõuandva organina. Iraani allika sõnul saadab Iraani kõrgeim riiklik julgeolekunõukogu otstarbekuse nõukogule ka “alusdokumendi kandidaatide kohta”, mis rõhutab Iraani peamiste geopoliitiliste toetajate – Hiina ja Venemaa – praeguseid julgeolekumuresid. “See dokument tagab, et kõigil väljavalitud kandidaatidel on ideid poliitika, majanduse ja ülemaailmse julgeoleku kohta, mis on kooskõlas meie Hiina ja Venemaa partnerite omadega,” ütles Iraani allikas eelmisel nädalal eranditult OilPrice.com.
Kadunud president Raisi oli see, keda Lääs nimetab kõva joonega võitlejaks, kuid iraani vanema allika sõnul ei antud talle isegi sõnaõigust Iraani toetuses Hamasi 7. oktoobri 2023. aasta rünnakutele Iisraeli vastu ega 13. aprilli drooni- ja raketirünnakutele otse Iisraeli vastu. “Samuti ei olnud tal sõnaõigust Iraani manööverdamise üle al-Houthi mässuliste poolt, et rünnata laevu Punase mere piirkonnas või ähvardada Saudi Araabia naftarajatisi või muid selliseid asju ja samuti ei saa ta järgmist presidenti, kes iganes see on,” ütles ta. “Kõiki olulisi otsuseid teeb jätkuvalt kõrgeim juht konverentsil IRGC-ga,” lisas ta. See tähendab, et Iraani tuleviku jaoks palju olulisem ametisse nimetamine võib tuleneda Raisi asendamisest ekspertide assamblees, mis on rühm, mis valib uue kõrgeima juhi, kui haige 85-aastane Khamenei sureb. “Khamenei on pikka aega oodanud, et tema poeg Mojtaba asendaks teda kõrgeima juhina ja ta võidakse nimetada ekspertide kogusse,” rõhutas Iraani allikas mais. “See oleks tõeliselt suur sündmus pärast Raisi surma,” ütles ta lõpetuseks.
