Leo Hohmann
Nüüdseks on kõik ilmselt kuulnud Ukraina tapjadroonide massilisest rünnakust, mis tabas strateegiliste tuumapommitajatega Venemaa lennuvälju Siberis ja mujal riigi sügavustes.
Ametliku aruande kohaselt võttis selle operatsiooni planeerimine ja elluviimine aega üle 18 kuu ning seda “juhtis isiklikult” Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.
Vabandust, sõbrad, aga ma ei usu seda. Mees nagu Zelenskõi, kes oli muuhulgas endine homoerootiline tantsija ja näitleja, ei olnud sellise ulatusega rünnakuks valmis.
Otse video juurde (saksakeelsed subtiitrid):
Peavoolumeedia andmetel hävis rünnakus 41 lennukit – umbes 34 protsenti Venemaa strateegiliste pommitajate laevastikust.
Teised, teadlikumad allikad, näiteks endine Briti diplomaat Alastair Crooke, hindavad arvuks vaid seitse lennukit – umbes 5 protsenti kogu lennukipargist. Lääne meedia aktsepteerib aga Kiievi andmeid regulaarselt kriitikavabalt, selle asemel, et neid Venemaa allikatega kontrollida või vaidlustada.
Olgu kuidas on, üks asi on vaieldamatu: see, mis pühapäeval Venemaal juhtus, oli Ukraina jaoks tohutu propagandavõit ja samal ajal piinlik luureviga Venemaa jaoks. Olenemata sellest, kas mõjutatud oli 5, 10 või 34 protsenti, oli sümboolne kahju märkimisväärne.
Aga kas see rünnak muudab Venemaa ja Ukraina vahelise sõja käiku? Kindlasti mitte. Trend on Venemaa kasuks olnud juba kuid.
Keskne ja siiani vastuseta küsimus on aga järgmine: kui palju teadis Washingtoni Süvariik sellest operatsioonist?
Kas USA president teadis sellest isiklikult? Ametlikult: ei.
Kuid see ei tähenda, et USA valitsus poleks asjasse segatud.
Nagu CIA endine analüütik Larry Johnson esmaspäeval kohtunik Andrew Napolitanoga antud intervjuus selgitas, on sellistel juhtudel tavaks lubada presidendil „usutavat eitamist“ – eriti operatsiooni puhul, mis toimus enam kui 2700 miili (umbes 4345 km) kaugusel Venemaa liinide taga, kaugel tegelikest rindejoontest.
NATO vahendusel peetavas sõjas Venemaa vastu, kus Ukraina on vaid tööriist, pidi keegi Washingtonist ja/või Londonist sellistesse keerukatesse operatsioonidesse kaasatud olema, ütles Johnson.
„Ma garanteerin teile: vähemalt üks – kui mitte mitu – CIA töötajat teadis sellest ja võis olla selle planeerimise ja elluviimisega seotud.“
Kui Napolitano küsis, kui kindel ta on CIA, MI6 või võimalik, et Iisraeli Mossad on asjaga seotud, vastas Johnson:
„100 protsenti. Ainult droonide aktiveerimisega seotud protsessid – mõelge sellele: droonid pidid olema katuse all peidus. Seega pidi katus olema avanenud – selleks on vaja välist käsku. Väidetavalt kasutasid nad Venemaa telefonivõrku? Võib-olla. Aga ma arvan, et ka Starlinkil – Elon Muski ettevõttel – oli oma roll. Ei saa välistada satelliitsidet valvepiltide allikana. On teatatud – kuigi ma ei näe sellele mingit kinnitust –, et kaitseminister Pete Hegseth jälgis rünnakut reaalajas. Kui see on tõsi, siis ta teadis seda kindlasti ette.“
Larry Johnsoni peamiste mõtete kuulamiseks kerige allolevas videos 5 minutini edasi.
Kui keegi nagu Johnson – veteranist endine CIA ohvitser – väidab 100-protsendilise kindlusega, et CIA töötajad teadsid operatsioonist või aitasid seda planeerida, siis mida see USA valitsuse kohta ütleb? Kes kannab vastutust?
Kindlasti mitte president. Ta lihtsalt istub autos.
Aga kui presidenti teavitati, kaotas ta lõplikult oma usaldusväärsuse Venemaa ja Ukraina vahelise rahuvahendajana. Seejärel võtab Kreml oma kindad käest – olgu siis selle või järgmise eskalatsiooni tõttu. Ja me liigume paratamatult sõja poole Venemaaga. See tähendab ka sõda Hiina, Iraani ja Põhja-Koreaga.
Palvetage rahu eest. Valmistuge sõjaks.
Sest iga päevaga jõuame sellele lähemale. Miks? Sest just seda tahavadki globalistlikud lutsiferaanid, kes kontrollivad nukupoliitikuid. Nad tahavad seda sõda, sest usuvad, et vajavad seda – viimase sammuna “Suure Lähtestamise” ja täielikult digitaalse, kõiketeadva globaalse jälgimisriigi loomise suunas: lõpuaja metsalise süsteemi, mida toetab tehisintellekt.
Täielik intervjuu inglise keeles:
